Pole harukordne, et väikelapsed räägivad oma kujuteldavate sõpradega, aga vähestel vanematel on kogemus sellest, kui laps hakkab spontaanselt rääkima oma eelmistest eludest. Paljud vanemad väidavad, et nende lapsed on rääkinud oma eelmise elude dramaatilistest surmadest ja sellest, et nad on nüüd, oma praeguses elus, hoopis õnnelikumad.

Enamasti panevad vanemad need lood lapse lennuka fantaasia arvele, kuid on vanemaid, kellele on need lood nii tõetruud tundunud, et nad on need ka kirja pannud ja neid sotsiaalmeedias omavahel jaganud. Siin need lood on:

1. Kui mu poeg oli 3 aastat vana, ütles ta mulle, et talle väga meeldub ta uus issi ja et uus issi on väga tore. Kuna mu abikaasa on ta ainuke isa, uurisin ma selle teema kohta oma lapselt veidi lähemalt: "Miks nii?" Ta vastas: "Minu eelmise elu isa oli väga paha. Ta lõi mind noaga selga ja ma surin ära. Aga minu praeguse elu isa meeldib mulle väga. Ta ei teeks mulle kunagi niimoodi."

2. Kui ma olin väike tüdruk tekitasin kaupluses suure skandaali, nähes poes ühte meest, kes tekitas minus tugevaid ebameeldivaid tundeid. See oli veider, sest ma olin üldiselt vaikne ja hästi käituv laps. Ma läksin endast nii välja, et pidime emaga poest lahkuma.

Kui me autosse jõudsime küsis mu ema minult, mis mul viga oli. Ma ütlesin talle, et see mees võttis mind eelmises elus mu päris emalt ära ja pani oma põranda alla, kus ma pidin kaua magama... Seejärel ärkasin ma oma uue ema juures üles.

Olin mehega kohtumisest nii endast väljas, et poest koju sõites keeldusin ma autoistmel istumast ja peitsin ennast hoopis istme all põrandal, et see mees mind uuesti ära ei saaks viia. See hirmutas mu ema väga, sest ilmselgelt oli ta mu bioloogiline ema ja jutt eelmisest emast oli talle arusaamatu.

3. Ühel õhtul oma abikaasaga oma kahe ja poole aastat last vannist välja võttes, tuletasime me talle meelde, kui tähtis on oma privaatseid piirkondi puhtana hoida. Ta vastas nii muuseas lobisedes, et: "Oh, keegi ei saa ju seda kontrollida. Nad proovisid üks õhtu. Nad lõid ukse maha ja proovisid, aga ma võitlesin vastu. Võitlesin ja surin ja nüüd ma olen siin."

Ta ütles seda nii, nagu see poleks midagi erilist, nagu sündmus ei omaks tema jaoks praegu enam mingit tähtsust.

4. "Enne, kui ma siin sündisin oli mul õde eks? Tema ja mu teine ema on nüüd nii vanad... Neil oli kõik korras, kui auto põles, aga mitte minul."

Ta oli umbes 5- või 6-aastane ja see vestlus sadas meile lihtsalt selgest taevast alla.

5. Kui mu noorem õde oli väike, kõndis ta pidevalt mööda maja ringi ja hoidis käes pildiraami minu vanavanaisast, ise samal ajal nuttes ja öeldes: "Ma igatsen sind, Harvey!"

Harvey suri enne, kui mina olin sündinud. Peale selle veidra sündmuse rääkis ka mu ema tihti sellest, et mu noorem õde korrutas aina asju, mida mu vanavanaema Lucy vanasti pidevalt ütles.

6. Kui mu õde alles rääkima hakkas, jutustas ta meile pidevalt väga häirivaid lugusid oma eelmisest elust. Ta rääkis sellest, kuidas ta vana perekond pani ta sisse asju ja kuidas nad teda nutma ajasid. Lõpuks ta isa peksis teda niikaua, kuni ta suri ja et pärast surma oli tal võimalik leida omale uus perekond.

Ta rääkis selliseid asju ajal, mil ta oli kahe kuni nelja- aastane. Ta oli liiga noor, et oleks saanud kuskilt informatsiooni sellist tüüpi hirmsate sündmuste kohta, mis pani meie pere uskuma, et tegu on mälestusega mingist eelmisest elust.

7. Kusagil teise ja kuuenda eluaasta vahel rääkis mu poeg mulle pidevalt, kuidas ta ise valis minu endale emaks.

Ta rääkis midagi sellest, et oli koos ühe teejuhiga ja oma ema välja valimine pidi teda aitama tema hingeteel ja elu eesmärgi täitmisel. Me ei rääkinud peres oma lapsega kunagi spirituaalsest maailmast, samuti polnud teda kasvatatud üheski kindlas usus.

Kirjeldus ema valimisest meenutas nagu supermarketis valiku tegemist. Seal oli olnud üks suur hele ruum, kus inimesed olid olnud reas nagu nukud ja siis mu poeg valis minu. Teejuht küsis temalt, kas ta on kindel ja mu poeg vastas, et on küll.

Samuti on mu pojal juba väga varajases eas suur tõmme II maailmasõja aegsete lennukite vastu. Ta suudab lennukeid ja nende osi tuvastada. Ta teab kus ja kuidas neid kasutati. Mul pole õrna aimugi, kust kohast mu laps sellist informatsiooni saada võis. Minu eriala on seotud keemiaga ja mu poja isa on seotud matemaatikaga.

Me kutsumegi oma last "vanaisaks", seda tema rahuliku ja mõistliku loomuse tõttu. Ma ei oska muud arvata, kui et sellel lapsel on kindlasti vana hing.

8. Ma mäletan aegu, millal mu nõbu alles rääkima hakkas, ta rääkis mu õele ja ta abikaasale, et ta oli nii rahul, "et ta neid oma vanemateks valis". Edasi jutustas ta, et enne seda, kui ta oli beebi, viibis ta heledas ruumis ja seal oli palju inimesi. Ta "valis" oma ema, sest tal olevat olnud ilus nägu.

9. Mu õde sündis samal aastal, kui mu isa ema suri. Mu isa väidab, et kohe, kui mu õde oli piisavalt vana, et rääkida, ütles ta mu isale: "Ma olen su ema".

10. Mu ema jutu põhjal olevat ma väiksena talle pidevalt rääkinud, et ma olin kaua aega tagasi tulekahjus surnud. Ma ise seda ei mäleta, aga üks mu suurimatest hirmusid on praegu see, et meie maja põleb maha ja ka lihtsalt lahtise tule ääres olemine hirmutab mind.

Kui ka sinu laps on sulle oma eelmisest elust lugusid jutustanud, siis kindlasti ei tohi teda naeruvääristada. Kui see lugu on nii dramaatiline, et muretsed selle pärast, kuidas see sinu last mõjutada võib, siis selle asemel, et lapsega kurjustada või talle selliste lugude rääkimine ära keelata, pöördu hoopis psühhoterapeudi poole. Ka internetist võid antud teema kohta piisavalt lugemist ja dokumentaalsaateid leida.

Allikas: Pere ja Laps