Piibeleht on kevadistest lilledest paljude inimeste lemmik. Sellest räägivad mitmed kuulsate inimeste mälestused, muusikud on oma tunded tema vastu pannud heliteostesse. Armastatust inimeste hulgas näitavad maikellukese arvukad rahvapärased nimed (lillikas, karikelled, villvallikas, lambakeel), vaid vähestel taimedel on neid rohkem.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Esmalt on ta muidugi väga ilus. Pikad ühekülgsed lumivalged õiekobarad väikeste armsate kellukakujuliste õitega sügavrohelisel taustal ei jäta kedagi külmaks. Teiseks on tal kaugelt tuntav väga tugev ja meeldiv lõhn. See lõhn on nii vapustav, et on rajatud peaaegu et parfümeeria eriharu, mis on spetsialiseerunud just maikellukese lõhnadele. Toodetakse seepe, lõhnaõlisid, sampoone, kreeme ja veel palju muudki.

Kõik see ilu ja meeldiv lõhn ei ole aga inimese jaoks mõeldud, vaid ikka lillele endale. Nii meelitab piibeleht kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad külalised rikkalikult nektarit.

Maikelluke on juba ammust ajast tuntud tugevatoimeline ravimtaim. Kunagi kasutati teda koos inimese peenestatud pealuu või põdrasarvedega langetõve vastu. Praegu tehakse aga rahvameditsiinis lehtede kompressi silmapõletike korral. Keedis aitab palaviku korral.

Kange ja tugevatoimeline on südamerohuna kogu taim, eriti aga õied. Nii on ta südameravimite tooraineks ka teaduslikus meditsiinis.

Kuid tuleb teada, et maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on väga mürgised, põhjustades oksendamist, kõhulahtisust, peapööritust, nõrkust ja südamehäireid, pulsi kiirenemist. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda surmaga.

Seetõttu ei tohi ilma arsti ettekirjutuseta maikellukeserohtusid seespidiselt kasutada.

Allikas: Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskus, Wikipedia