Alkeemial on väga hea meel lugejatega jagada lugu äsjailmunud raamatust "Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood", mille koostajad on Ursula Zimmermann, Kairi Oja, Inge Pitsner ja Einar Ellermaa.

Armastage lapsi, nagu oleksid nad omad, kuigi nad on laenuks antud. Ka oma lapsed on laenuks antud.

"Ma tahan, et oleksin olnud sinu kõhus," ütleb nelja-aastane poiss oma SOS emale. Kõige lihtsam on vastata, et see ei ole võimalik, sest sa olid teise tädi kõhus. Aga see ema ei vasta nii. Ta sätib poisi oma suure-suure kampsuni sisse vastu enda kõhtu ja rinda ning kõnnib lapsega nõnda iga päev, tehes samas oma toimetusi. Laps on mõnusalt selles pesas, nagu mõned loomalapsed on kukrus, kuulates ema südametukseid. Ühel päeval ütleb laps: "Mul on tunne, et järgmine nädal ma sünnin." Ja järgmine nädal saabubki see hetk: "Nüüd ma hakkan sündima!" Ema võtab lapse kampsunipesast välja ja asetab mähkimislauale, mille SOS isa oli selleks otstarbeks teinud. Vanemad mähivad lapse korraks teki sisse nagu imikut ikka mähitakse ja ema võtab ta sülle nagu vastsündinu...

"Ma arvan, et selle lapse hing sai rahu," ütleb aastakümneid psühholoogi ja asendusvanemate nõustajana tegutsenud Maie Salum. "Parim kingitus, mille SOS emad lastele ellu kaasa saavad anda, on head lapsepõlvemälestused."

See lugu on tõestisündinud lugu ühes paljudest SOS lasteküladest.See on erakordne näide, kuid räägib ilmekalt sellest erakordsest tarkusest, mis SOS vanematel olema peab. 

1994. aastal töötas Maie Ääsmäe laste varjupaigas, kui tuli kõne sotsiaalministeeriumist. Teda kutsuti vestlusele. Ministeeriumis kohtus ta SOS lastekülade idee Eestisse tooja Tom Malvetiga, kes palus tal läbi mõelda, kuidas meie hakkame SOS emasid valima. "Mäletan, kuidas Tom ütles, et see kuulutus, mille lehte paneme, ei olegi kuulutus, vaid lugu huvi äratamiseks. Ja et mingil juhul ei võta me tööle inimesi, kel töökohta ei ole ja kes mõtlevad, et nüüd on hea võimalus saada endale korralik elamine ja palk. Inimene, kes SOS lastekülla emana tööle tuleb, peab seda võtma oma eluülesandena, mitte palgatööna."

Oli ilus maikuu päev, kui Ääsmäele tulid naised, kes soovisid saada SOS emaks ja kelle hulgast Maie, lasteküla esimene juhataja Olaf Vaher ja Tom valisid välja need, kes läksid edasi koolitusele Soome ja Eesti spetsialistide käe alla.

"Mul on eredalt meeles Leili. Tal olid tumedad riided seljas. Ta ei suhelnud mitte kellegagi, kõndis ümber maja ja metsa all. Ta enda lapsed olid juba suured ja ta mõtles väga sügavalt järele, kas tulla või mitte. Nüüd me teame, et Leili on olnud fantastiline ema."

Maie enda jaoks oli toona tõsine küsimus, kas parem ema on see, kel on olnud õnnelik lapsepõlv, või see, kes on ise näinud kõiki lapse raskusi.

"Võtsime nii ühtesid kui teisi. Ma isegi praegu ei oska kindlalt öelda, kumb variant on parem. Mõlemal poolel on plusse ja miinuseid, aga põhiline on ikkagi psüühiliselt tugev isiksus. Soov last armastada, endast energiat anda, võtta last sellisena, nagu ta on, olla valmis probleemideks. Kui me Soomes praktikal käisime, siis sealsed töötajad kinnitasid, et probleemid tulevad, see on paratamatus. 

"Ema väga tähtis omadus on võime kiinduda lapsesse. Kui SOS emal ei ole lapsepõlves olnud turvalist kiindumussuhet, siis on väga vähe tõenäoline, et ta suudab seda ise lapsega saavutada. Ta võib küll koolituse käigus ära tajuda, kuidas turvaline kiindumussuhe kujuneb, aga kui pole ise läbi tunnetanud, ei pruugi see õnnestuda. Armastust teeselda ei saa ja laps tajub teesklemise kohe kindlasti ära.

"Kiindumussuhte aluseks on see, et vanem märkab igal hetkel lapse vajadust ja püüab seda rahuldada. Ma kujutan ette SOS ema, kelle peres kasvab kuus eri vanuses last. Ema peab iga lapse puhul mõtlema, mida see konkreetne laps vajab. Üks võib-olla vajab sülle võtmist, teine õpi abi, kolmas seda, et sõber võiks külla tulla... Ema peab kõike seda märkama ja see on õudselt raske. Aga kui selline turvaline suhe on kujunenud, siis teooria ütleb ja ka praktika on kinnitanud, et nendel lastel läheb murdeiga peaaegu märkamatult mööda.

"Teine väga oluline SOS ema oskus on kaasa elada lapse kaotusele, sest kõik need lapsed, kes lastekülla satuvad, on oma elus läbi elanud väga ränga kaotuse. Nad on jäänud ilma kodust. Nad on jäänud ilma oma vanematest. Nad on jäänud ilma endistest sõpradest ja koolikaaslastest. "Need lapsed käituvad sageli agressiivselt ja ema mõtleb, et see on suunatud tema vastu. Ei, see ei ole suunatud tema vastu. See on lapse sisemine kurbus, mida ta ei oska muud moodi välja elada kui agressiivselt. Või siis omaette tõmbudes või väljastpoolt kodu seltskonda otsides. On väga oluline, et ema märkaks neid momente."

Jon J Steimel, üks Ameerika tuntud kliinilisi sotsiaalterapeute, kes on spetsialiseerunud laste ja noorukite traumaatilise kogemuse ravile, käis mitu suve ka Eestis koolitusi tegemas. Tema ütles, et kui tahad lapse hingele ligi pääseda, siis ütle talle: "Mulle tundub, et sa tunned ennast üksikuna." Siis on laps valmis avanema, sest just nii ta tunneb. Aga kui sa küsid, kas sul on midagi viga või miks sa täna nii mossis oled, ei tule sealt mitte midagi.

Juba enne kooliminekut hakkab laps, olgu ta siis lastekülas või lapsendatud, uurima, miks ta ei või oma bioloogiliste vanematega koos olla.

Ja kui ema hakkab selgitama, et sul ei olnud seal tingimusi, sul ei olnud seal õieti süüa midagi ja sa olid tihtipeale üksinda kodus, siis see ei ole see, mida laps ootab. Laps ei oota selgitust. Laps tahab, et mõistetaks tema tunnet, miks ta sattus siia, kus ta on. Ema võiks vastata umbes nõnda: "Mul on ka kahju, et sa ei saanud oma kodus elada. Usun, et sa unistad oma peres kasvamisest, aga kahjuks ei olnud see võimalik. On sul mõnikord oma kodu järele igatsus? Kui sageli sa nende peale mõtled?" Need on olulised küsimused, sest laps tahab selle "miksi" endast välja rääkida. Ja mitte ainult üks kord. 

Kaotuse kogemusega kaasneb arenguline leinamine. Läheb mööda võib-olla paar aastat ja laps tuleb selle teema juurde tagasi, sest tal on tekkinud uued mõtted, uued vastust vajavad küsimused. Taas peab ema olema valmis last kuulama, mitte ütlema, et nii oli ja on ja kas sul siin on paha olla või. 

"Lapsel aitab "eelmise elu" kaotusest üle saada see, kui temaga räägitakse endistest asjadest,varasemast elust päris peres. Mida ema ütles? Mida isa ütles? Kuidas ta bioloogilises peres elas? Kindlasti ei tohi usaldusisik tema endisest kodust halvustavalt rääkida, sest see solvab last, laps võib minna "lukku". Maie teab, et lapsed tahavad sellest elust rääkida ja loomulik on see, et nad ilustavad ja ülistavad seda elu. Olgugi et see võis olla üks kolgatatee. Näiteks ühe asenduskodusse sattunud lapse koolitee viienda klassini oli selline, et viie kooliaasta jooksul viis erinevat kooli ja elupaika, ent ometi igatseb ta esialgu oma bioloogilisi vanemaid. Miks? "Sest tal ei ole kogemust, et pereelu võib olla teistsugune," ütleb psühholoog. "Kui näiteks isa tõi palgapäeval lapsele midagi head, siis see oli helge hetk. Ja reeglina jäävad meelde positiivsed momendid, kuigi neid võib olla väga vähe.

Tähelepanek, mille psühholoog tegi, oli see, et lapsega tema kodust rääkides meenutasid lapsed pigem positiivset. Kui aga lapsel paluda joonistada mingil teemal, näiteks "minu elu enne lastekülla sattumist" või "mis on minu kõige suurem soov" või "mis on mu kõige suurem mure", siis läheb laps oma minevikku sisse ning seejärel saab olnust ja lapse tunnetest rääkida.

SOSi üks kindlaid põhimõtteid on see, et lastekülla sattunud laps ei kaotaks sidet pärisvanematega. 

Tehakse kõik võimalik selleks, et nad kohtuksid bioloogilise ema või isa või vanavanemaga. Samuti võivad pärisvanemad neid külastada. Selle teema puhul ilmneb selgelt sõnapidamise olulisus, laiemalt võttes usaldus üldse. Maie mäletab selgelt Soome SOS ühingu juhi Seppo Sauro sõnu: "SOS ema või keegi teine täiskasvanu lastekülas ei tohi mitte ainsamatki korda oma lubadust mitte pidada." Asenduskoju sattunud lapsed on sõna mittepidamise osas ülitundlikud, sest kodus on sõnamurdmist olnud väga palju. 

SOS emad koos lastega puutuvad aga selle vana probleemiga ikka aeg-ajalt kokku, kui bioloogiline vanem helistab, et tuleb neid vaatama... Ema on öelnud, et tuleb laupäeval. SOS ema on lastele öelnud, et ema tuleb. Ja lapsed ootavad akna peal. Ja keda ei tule, see on ema. Nüüd on SOS ema see, kes püüab lapsi kuulata, lohutada ja toetada. Pärast helistab ja küsib, milles on asi, miks ta ei tulnud. Mõni SOS ema on ka nii teinud, et pole lastele öelnudki, et ema helistas ja lubas tulla. Et ei oleks pettumust. Muidugi hoiab ta lapsi sel päeval koduste tegemiste juures, et kui aknast on juba näha, et ema või isa tuleb, siis saab lapsed kokku kutsuda. Vanemate külaskäikude puhul juhtub ka seda, et laps, eriti väike, võõristab oma pärisvanemat. Maiel on meeles juhtum, kui isa tuli lastekülla, aga laps ei läinud talle vastu. Hoidis SOS emakäest kinni ja puges selja taha peitu. Lapsed, kelle vanem või vanavanem ei saa last oma tervise tõttu kasvatada, tunnevad end mõnes mõttes paremini. Lastel on seda kaotust kergem aktsepteerida, eriti kui vanem saab last või laps vanemat vaatamas käia. See annab hingerahu mõlemale poolele. 

Paljudel juhtudel on SOS ema olnud lastele ainsaks toeks laste bioloogiliste vanemate matustel, koos teiste lasteküla töötajatega ka matuste korraldamisega tegelenud. Emad, kes lastekülas tööle asuvad, läbivad tõsise valikufiltri. Ka Soome emad, kelle peres meie emad praktikal olid, andsid oma hinnangu. "Väga suur roll emade koolitamisel ja hilisemal nõustamisel, kui tekkisid probleemid, oli Soome SOS ühingu psühholoogil Hilkka Niemeläl. Ta oli hea haldjana meie emadele olemas, kui vajadus tekkis. Hilkka ütles tavaliselt keerulise olukorra kohta ikka, et meil, Soomes, on see juba olnud." 

Enamasti valisid Tom Malvet, Olaf Vaher ja Maie välja pea ideaalsed SOS emad naiste seast, kes 20 aastat tagasi kandideerisid, kuid reaalne elu toob teinekord välja nõrga koha, mida ei ole võimalik ette näha. Näiteks üks ema hakkas peres ühe lapse eest rohkem hoolitsema, teda eriliselt hoidma ja teistega tekkisid seetõttu arusaamatused. Selle ema "karjäär" jäi lastekülas väga lühikeseks. Problemaatiline on ka see, kui ema on oma seisukohtades liiga põhimõttekindel, järeleandmatu. Sellisel puhul ei saa ema ja lapse vahel kujuneda usalduslikku suhet ning laps püüab suhtlemisest kõrvale hoida. Nutikam laps valib oma taktika. 

Maiel on oma praktikast juhtum, kui teismeline poiss rääkis, et tal pole midagi selle vastu, kui ema kutsub ta enda juurde ja ütleb, et räägime nüüd. Poisi sõnul hakkas ema teda kasvatama, aga laps ei süüvinudki jutusse, vaid mõtles samal ajal omi mõtteid. "Neil ei toimunud dialoogi. Sõnumi edastamine ja vastuvõtmine, see tähendab kuulamine ja rääkimine oli tasakaalust väljas. Usun, et lapsevanemad teavad, et kuulamist peab olema oluliselt rohkem kui rääkimist, kuid nad unustavad, ja selle reegli vastu eksitakse perekondades palju. Tähtis on hingeline kohalolek, mitte füüsiline olemasolu."

Emadel on väga oluline meeles pidada, et laps, kes lastekülla tuleb, alles hakkab uuesti edasi kasvama. Ja ema hakkab koos lapsega kasvama. Nimelt ei pruugi lapse areng olla eakohane. Näiteks kaheksa-aastase lapse vaimne areng võib olla kuueaastase tasemel, emotsionaalne areng nelja-aastase tasemel, aga sotsiaalses arengus võis ta elus kokku puutunud olla väga erinevate olukordadega.

Mulle meeldib professor Ülo Vooglaiu definitsioon kasvatusest: "Kasvatus on kasvamisesaatmine."

Laps kasvab ise, aga täiskasvanu roll on märgata, mis suunas ta kasvab. Võib-olla onmõnes kohas vaja tugi panna, mõnes kohas rohkem päikest anda. Ei ole mõeldav, et laps kasvab eelkoolieast murdeikka, aga ema on ikka endisel tasemel.

"Tihti küsitakse SOS emadelt, kuidas nad oskavad ja suudavad kõigi keeruliste probleemidega toime tulla. Ja vastus kõlab umbes nii: "Keeruline probleem ei vaja alati keerulisi lahendusi. Me ei ole seadnud eesmärgiks mitte negatiivse käitumise vähendamist, vaid positiivse suurendamist. Tuleb leida see, mis on lapsele oluline, mis teda köidab ja milles ta on eakaaslastest parem. Need on esimesed sammud lapse minapildi korrigeerimisel ja enesehinnangu parandamisel.

"Keila lastekülas elab tänaseni emasid, kes asusid sinna 20 aastat tagasi ja hakkasid koos lastega kasvama. Maie mäletab siiani naiste õhinat, kui nad valisid oma tulevasele perele kodu. Majad olid veel päris pooleli, mõnel oli ainult vundament, teisel juba seinad püsti. "See oli nii emotsionaalne, kuidas emad seal maju valisid. Mina võtaks selle maja! Oi, minavõtaks selle!" meenutab Maie.

"Tore mälestus on ka see, kui meie tulevased emad vaatasid suure lugupidamisega Soome emasid, kes olid 15 aastat juba emad olnud. Ma mäletan, kuidas nad rääkisid, et kuidas see on võimalik - 15 aastat! Ühel Soome pereemal oli pilt, kus oli peal 53 inimest tema ümber. Seal olid ta lapsed ja laste abikaasad ja nende lapsed juba. Ma arvan, et mõnel meie emal on ka juba samapalju inimesi pildi peal." Ja mitte ainult fotol, vaid ka jõuluõhtul laua ümber.

"Mul on meeles esimene jõuluõhtu lastekülas," ütleb Maie. "Kõik majad ei olnud veel valmis ja olid osaliselt sisustamata. Mõtlesime, kas saame ühte majja panna kuusepuu. Meil ei olnud ehteid. Ja ei olnud ka raha ostmiseks. Külameister tõi kuuse ja pani selle pooltühja tuppa püsti. Ema Tiia, kes oli väga hea kunstimaitsega ja lasteaias kasvatajana töötanud, korjas kokku Soomest saadud kohvipakkide kuldümbrised ning lõikas neist välja tähekesi ja küünlaid ja jänkusid. Need olid esimese jõulupuu esimesed ehted. Kui lapsed istusid seal kuuse all ja kinke toodi... See oli väga ilus hetk kõigile."

Lõpetuseks ütleb Maie kuldsed sõnad: "Armastage lapsi, nagu oleksid nad omad, kuigi nad on laenuks antud. Ka oma lapsed on laenuks antud." 

Vaata ka Merlin Kaljuvee ja Meelis Kuke videolugu


Oled oodatud raamatu esitlusele sel kolmapäeval, 3. juunil kell 18 Viru keskuse Rahva Raamatusse, kus toimub vestlustund raamatu tegelastega, rabarberikoogi, tee ja muusikaga.

Heategevuslikku raamatut saab osta nii SOS Lasteküla e-poest http://pood.sos-lastekyla.ee/ kui Rahva Raamatu, Apollo ja Muusa raamatupoodidest üle Eesti. Samuti Selveri, Maksimarketi, Prisma Peremarketi ja Konsumi Tallinna kauplustest. Raamatu ostuga toetad SOS Lasteküla lapsi.