Toimetulek valuga

Tean omast käest, et valu on kibe vastane. Vahetult pärast insulti ei tohtinud arstid mulle anda küllaldaselt tablette, mis vaigistanuks mu pingulduva ja halvatuks muutuva keha valu. Nüüdseks pole valu enam nii talumatu, kuid pean ikka vaeva nägema, et kehalisi tundmusi lihtsalt teadvustada, ilma et hirm nende ees mu meelt valitseks. Olen selgeks saanud, et takerdumine kartuse ja vastupanu taha ei aita valuga toime tulla. Ent kuna tean, et olen rohkemat kui üksnes keha, suudan liikuda hingetasandile. Sellest saab varjupaik, ent sinna ei tule end peita, vaid seal tuleb õppida vahet tegema valukartusel ja tegelikul valul.

Minu jaoks on selline vahetegemine möödapääsmatu, ja enamik meist on oma elu jooksul pidanud taluma tugevat valu, mis aitab varakult aimu saada vanaduses ees ootavatest ränkadest kannatustest. See juhtus minuga ükskord palju aastaid tagasi, kui olin saanud ägeda maksapõletiku. Olin Himaalaja mägedes hotellitoas, elektrit ega autot polnud ja ma ei saanud kuhugi minna. Ma ei teadnud, mis minuga lahti on, kõht valutas hirmsal kombel ja olin voodi kõrval põrandal kõveras. Esimeste tundide jooksul vasardas mu peas: „Arst kutsuda! Rohtu tuua!" Ühelt poolt olin täielikus paanikas. Samal ajal aga kordasin valjusti jumala nime: „Rama, Rama, Rama." Leppinud sellega, et ma ei saa teha muud kui lakkamatult jumala poole palvetada, juhtus midagi erakordset. Olin toimuvast üha enam lummatud ja hakkasin seda peaaegu nautimagi, olgu see terve mõistusega võttes kui tahes kummaline. Ehkki valu oli kohutav, ei samastunud ma läbinisti oma hirmuga ja tänu sellele pidasin katsumusele vastu.

Valule alistumine käib samuti nagu väsimusele alistumine. Mõte valule allaandmisest tekitab hirmu, nagu võetaks meilt sellega midagi ära või tehtaks meile ots peale. Tegelikult ei juhtu meiega midagi. Valu ei saa meile liiga teha, kuid valukartus küll. Valukartus paneb meid ringi jooksma ja igasugu lollusi tegema, näiteks lähedastele nähvama või vältima hädavajalikku arstilkäiku, et valu põhjust teada saada. Me kõik oleme seda kogenud. Järgmine kord, kui valu tunnete, katsuge sellega leppida. See on keha signaal, millele tuleb tähelepanu pöörata, nii et võite sellele samahästi juba ukse lahti teha. Nagu unetuse ja väsimuse puhul, katsetage seda ka siis, kui olete grippi haigestunud. Tunnetage oma palavikust kuumavat nahka ja valutavat keha. Vajuge nende tundmuste sisse. Lõõgastuge ja keskenduge oma kinnisele ninale. Niiviisi ei kannata te üksnes vähem, vaid leiate ka piisavalt aega, et puhata. Kui jaksate, mõelge universumi teistele elusolenditele, kel võib olla sama häda. Saatke neile tervitusi ja soovige neile kiiret paranemist.

Iga kord, kui olete valu vastu võtnud, olete vastu võtnud ka oma hinge ja hing on see, mis aitab teil hirmust ja kannatustest üle saada. Kui suudate oma tundmuste sees lõõgastuda ega tõuka neid eemale, hakkavad teie kannatused leevenema. Stephen ja Ondrea Levine on teinud olulisi uurimusi, kuidas meditatsiooni toel valuga kohaneda, selle asemel et pidada seda oma vaenlaseks. Nad on jõudnud järeldusele, et meie iseeneslik reaktsioon end valu vastu kaitsta ja see endast eraldada ainult süvendab valu, sest tekitab veel suuremat hirmu - kardame kaitsest loobudes veel enam haiget saada. Mõistagi on valuga leppimist esialgu kõige parem harjutada väiksemate vaevuste peal, et tõsisema häda korral oleks teil piisavalt külma närvi, et valule oskuslikult vastu astuda.

Hoolimata oma tervisehäirete tõsidusest on meil alati võimalus valida, kuidas neisse suhtume. Näen seda iga päev. Üks mu sõber, kes vaevleb ägeda artriidi käes, raiskab palju vaimset energiat, et hoida kinni oma haiguse-eelsest minapildist, ja tekitab nõnda endale pidevat ärevust. Ta kardab, et artriit läheb hullemaks, muretseb, kus see järgmisena välja lööb, ja nutab vahetpidamata taga oma endist elu. Saan ta reaktsioonist muidugi aru, ent teisalt panen tähele, kuidas ta ego nurjab vähimagi lootuse olevikuga rahul olla. Harjuks ta artriiti hingetasandilt vaatlema, muutuks ta paaniline, meeleheitlik ja vihane sisekõne vahest hoopis selliseks: „Mul on artriit. Lähen arsti juurde, et teada saada, kas miski aitab sellest terveneda, ja vahepeal loobun kuvandist olla keegi, kel pole artriiti. Ütlen tere oma põlvele, mis ei lase mul trepist üles minna, ja sõrmedele, mis ei jaksa purki avada."

Täpselt nõnda suutis oma hädasse suhtuda mu teine sõber, teoloog Huston Smith. Kui kaheksakümnele ligineva Hustoni näol oli välja löönud piinarikas vöötohatis, helistasin talle, et ta tervise järele pärida, ja ootasin talt haiguse tõetruud kirjeldust. Tema aga ütles: „Keegi seal ülal tahab vististi mulle õppetundi anda."

Elurõõm ja haigus

Oleks hea teada, kuidas peaksime käituma, kui meil avastatakse mõni eluohtlik haigus. Olen suhelnud paljude eakatega, kes tunnevad sellele mõtlemise ees peaaegu ebausk- likku tõrget, aga kuna räägime teadlikust vananemisest, tuleks sellisest ebausust lahti öelda. Haigused kuuluvad lihtsalt elu juurde ja mida vanemaks saame, seda tõenäolisemalt tabab meid üks või teine tõbi. Teadvuslike olenditena on meie eesmärk neile muutustele targalt vastu minna. Kuna enamikku meist tabab varem või hiljem mõni raske haigus, peame mõtlema, mida selle korral ette võtta.

Umbes kümme aastat tagasi andis MacArthuri sihtasutus ühe oma nn geeniusestipendiumitest imetlusväärsele Michael Lernerile, kes töötab vähihaigetega. Tema mõtisklus selle üle, mida ta vähidiagnoosi korral ette võtaks, on minu meelest väga asjakohane.

Pööraksin tähelepanu vaimsele tervenemisele, millele vähi avastamine loodetavasti tõuke annab. Mõtleksin elu tähenduse üle järele, otsustaksin, millest lahti lasta ja mida alles hoida.
Peaksin hoolega aru, millist onkoloogi valida. Ta ei peaks olema iseäranis kaastundlik, sest selle tarvis oleks mul teised inimesed. Tahaksin lahket arsti, kes oleks kursis mu haigust puudutava teadusliku kirjandusega, kel oleks aega mu küsimustele vastata, kes mõistaks, et tahan oma raviotsustes alati kaasa rääkida, kes kiidaks heaks mu soovi toetavaid ravivõtteid proovida ja oleks nii meditsiinilises kui vaimses mõttes mu kõrval, kui hakkaksin surema. Prooviksin traditsioonilist ravi, mis annaks lootust terveks saada, kuid ilmselt ei tahaks ma kasutada katsetamisjärgus või vähe edukaid ravimeetodeid, mis on väga kahjulikud või ohustavad mu vabadust oma äranägemise järgi elada ja surra.

Võtaksin appi toetusravi. Otsiksin sõbraliku toetusgrupi ja psühhoterapeudi, kel on vähihaigetega kogemusi. Olen küll palju aastaid taimetoitlane olnud, kuid uuriksin, kuidas saaksin oma toitumist parandada. Teeksin sagedamini joogaharjutusi ja mediteeriksin, veedaksin rohkem aega looduses: käiksin metsas, ookeanikaldal ja mägedes jalutamas.

Otsiksin kindlasti abi Hiina meditsiini taim- ja nõelravist.

Püüdleksin paranemise ja ellujäämise poole mis tahes vahenditega, mida mul õnnestub leida. Ometi pingutaksin ka selle nimel, et minna surmale vastu vaimse sügavuse ja otsustavusega.
Veedaksin aega kallite inimeste, raamatute, kirjatööde, muusika ja jumala seltsis. Olenevalt võimalustest teeksin kõike, mida ei tahaks tegemata jätta. Ma ei raiskaks aega vanade kohustustega ja üritaksin neist tasa ja targu vabaneda.

Katsuksin elu elada oma äranägemise järgi. Üritaksin haiguse juurde kuuluva valu ja kurbusega leppida, kuid otsiksin sealjuures innukalt ilu, tarkust ja rõõmu.

Olgugi et Michael ei kasuta sõnu „hing" või „kõrvaltvaataja", peegeldab ta tasakaalukas arvamusavaldus seda, kuidas haigusega võimalikult teadlikult ja terviklikult toime tulla. Ehkki ta otsiks abi lääne meditsiinist, täiendaks ta allopaatilist ravi alternatiivsete võtetega, ja kuigi ta püüdleks keha ravimise poole, ei jätaks ta unarusse ka hinge tervendamist, tehes seda kunsti, palvete ja inimsuhete toel. See terviklik side oma keha ja kehaliste tõbedega väljendab just sedasorti mitmekihilist kõrgemat teadvust, mida tuleb meil teadlikuma vananemise huvides arendada. Hoolitseme oma füüsilise mina eest ja austame seda nagu kord ja kohus, kuid ei lase selle muutlikul palgel tervenisti enda üle võimutseda.

Enamik meist teab vanainimesi, kes mõtestavad end üksnes kõigi oma tervisehädade, hirmude või rahulolematuste kaudu. Kord kuulsin, kuidas Floridas pargipingil istuvad vanakesed oma hädadest räägivad: „Oh, sapipõis võeti ära, oh, maksaga on pahasti, oh, neerud ei tööta, sisikond valutab, südant on lõigatud." See on organite nutulaul. Kurtmisel paistab olevat kaks põhjust: esiteks on hakatud oma kehale rohkem tähelepanu pöörama, sest ollakse pensionil, lapsed on suured ja aega üle, ja teiseks esineb vanas eas tervisehädasid üha sagedamini, mis ärgitab omakorda nendest rääkima. See levinud ja paratamatu harjumus on mõistagi arusaadav, kuid sellega tasub ettevaatlik olla, sest muidu samastutakse ülemäära oma vaevatud kehaga ja uputakse ahvatlevasse kannatuste karikasse.

Sageli seavad selle lõksu meile alateadlikult inimesed, kes kütkestavad oma haletsusega meie tähelepanu otsivat ego. Insuldi järel olen pidanud järjepanu vaeva nägema, et teiste kahjutunne mind ei kammitseks ja ma poleks sunnitud mulle omistatud invaliidi-, ohvri- või kangelaserolli täitma. See sai mulle naljakal kombel juba siis selgeks, kui käisin kunagi haiglas väiksel operatsioonil. Niipea kui sõbrad olid kuulnud sõna „operatsioon", saatsid nad mulle lademetes kaarte, lilli, kanasuppi ja kõike muud, mis väljendas nende muret. Väikse meditsiinilise protseduuri tõttu külvati mind üle kingi- tuste ja lausetega „Ole ettevaatlik.", „Ära tee seda ega toda.", „Anna teada, kui sul on midagi tarvis." ja „Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras?". Tookord panin tähele ja olen ka edaspidi kõrva taha pannud, et kuigi teised soovivad hoolitsemisega head teha, ahvatleb see ego hõlpsasti omaks võtma haige inimese (või haige keha) rolli ja hoiab meid kinni seal, kuhu me ei kuulu.

Et pääseda enesehaletsuse lõksudest, olen katsunud selles peatükis soovitatud meditatsioonide ajal kaastundele keskenduda. Avan oma südame ja võtan endale aega, et tunda viivuks kaasa kõigile neile, kes minu kombel kannatavad. Usun, et meie mõtetel on jõud, ja seda silmas pidades saadan kaaskannatajatele hääletu sõnumi: „Kuulge, te pole üksi. Meie, teised, oleme siin koos teiega."

Autor: Ram Dass

Allikas: Kirjastuse Pilgrim poolt välja antud RAM DASS raamat "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutute ja surmaga".

Loe ka Ram Dassi lugusid Meie olevikulised tegevused mõjutavad ka meie hingeteadvust - seega on meil kohustus hakata just praegu teadlikumalt elama ja Kuidas saada hakkama üksilduse, jõuetuse, kurbuse, vananemise, masenduse, depressiooni ja hirmudega?


* * *

"Ram Dass, endise nimega Richard Alpert, oli 60-ndatel üks hipiliikumise võtmetegelasi ning on jätnud maailma oma sügava jälje juba sellest ajast. Möödunud on aga aastakümneid ning koos nimega on muutnud nii mees, kui maailm meie ümber. Raamat annab sügavalt ning mõtlemapanevalt edasi kirjutaja mõtted, mis õigupoolest juhtub meiega suurte muutuste käigus. Suured muutused võivad olla ka vanananemine, rasked haigused ja surm. Ram Dass keskendub oma vaadetes just hingele, sellel osale meist kõigist, mis võib meile endiselt kättesaadav olla ka võimatumana näivates tingimustes. Uskumatu, et niivõrd tõsistel teemadel rääkiv raamat võib olla nii inspireeriv. Ma avasin ta esimesel lugemisel keskel ning mul olid silmad märjad viie minutiga. Tundsin ennast tõstetuna selle kõige paremas tähenduses." -- Urmas Purde, Pipedrive kaasomanik, Silicon Valley

Meie kultuuriruumis, milles ei väärtustata ühtviisi kogu eluringi, vaid ollakse keskendunud noorusele, saavutamisele ja tarbimisele, kardavad paljud inimesed vanaks saada. Sotsiaalses plaanis on inimestel hirm oma seniste rollide kadumise ees, üksilduse ees; hirm, et neid pole enam pärast pensionile jäämist kellelegi vaja. Teisalt hakkab muret valmistama tervise halvenemine ja füüsilise abitusega seotud hirmud.

Ram Dass räägib selles raamatus oma isiklikele kogemustele toetudes, kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et areneda hingeliselt ja vaimselt, nii et vanaduspõlv oleks kõigest hoolimata rõõmuküllane, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg.

Ameerika spirituaalne õpetaja Ram Dass alustas oma vaimsete otsingute rada koos hipiajastu legendidega ning läbi rännakute Indias leidis ta tee paljude taipamisteni, eelkõige olevikuhetkes elamise tähtsuse ja teadlikkuse praktikateni. Tänaseks on ta olnud majakaks kolmele generatsioonile ja miljonitele eneseotsingute radadel kulgejatele.

Vaata ka tema kodulehte www.ramdass.org