Kahtlus on su sõber

Küsimine on risk. See liigub tundmatuse suunas. Inimene ei tea, mis juhtuma hakkab. Ta jätab kõik, millega on tuttav, mis on talle mugav, ja liigub tundmatuse suunas, olemata kindel, kas seal teisel kaldal üldse ongi midagi, ja kas teist kallastki on. Niisiis klammerduvad inimesed teismi külge, või need, kes on pisut tugevamad, intellektuaalid, intelligents - nemad klammerduvad ateismi külge. Aga mõlemad põgenevad kahtluse eest. Ja põgeneda kahtluse eest tähendab põgeneda küsimuste eest - sest mis on kahtlus? See on vaid küsimärk. See pole su vaenlane. See on lihtsalt küsimärk sinus, mis valmistab sind küsimiseks ette.

Kahtlus on su sõber. USK KARDAB KAHTLUST - kardab, sest on selle maha surunud. Mida iganes sa maha surud, seda sa kartma jääd, sest see on sügaval sinus ja ootab, et kätte maksta - kui võimalus tärkab, siis see plahvatab sinus kättemaksuga. Su usk istub püssirohutünni otsas ja iga päevaga saab kahtlus tugevamaks, sest iga päev pead sa seda maha suruma. Varem või hiljem ei suuda sa seda enam, see on tugevam kui su usk. Siis see lihtsalt viskab su usu minema.

Aga usaldus kahtlust ei karda, sest usaldus pole kahtluse vastu. Usaldus kasutab kahtlust, usaldus teab, kuidas kasutada energiat, mis peitub kahtluses. See on erinevus usu ja usalduse vahel. Usk on võlts; see loob pseudoreligiooni, loob silmakirjatsejaid. Usaldusel on ülev ilu ja tõde. See kasvab kahtluse kaudu, see kasutab kahtlust väetisena, see kasvatab kahtlustest midagi. Kahtlus on sõber, kahtlus pole vaenlane. Ja kui usaldus pole läbinud paljusid kahtlusi, jääb see võimetuks.

Kust saab see jõudu, terviklikkust koguda? Kui pole väljakutset, jääb see nõrgaks. Kahtlus on väljakutse. Kui su usaldus suudab väljakutsele vastata, saab su kahtlusega sõbraks, siis kasvab see kahtlusest läbi. Ja sa pole siis kahestunud inimene, kes sügaval sisimas kahtleb ja väliselt on usklik. Sul on siis olemas ühtsus, sa võid olla indiviid, jagamatu. Ja see individuaalsus ongi see, mida vanades religioonides nimetatakse "hingeks". Hingeni jõutakse kahtluse, mitte usu kaudu. Usk on lihtsalt mask: sa varjad sellega oma tegelikku nägu. Usaldus on transformatsioon: sa muutud järjest rohkem ärksamaks. Ja kuna sa kasutad kahtlust väljakutsena, võimalusena, siis pole vaja midagi maha suruda.

Aeglaselt, aeglaselt kaob kahtlus, sest selle energia on usaldus endale võtnud. Tegelikult pole kahtlus midagi muud kui kasvav usaldus. Kahtlus on usaldus, mis on teel. Mõtle kahtlusest alati nii, et see on usaldus, mis on teel. Kahtlus tähendab küsimist ja usaldus on vastuse saamine. Kahtlus on küsimus ja usaldus on vastus. Vastus ootab küsimist - vastuseid poleks, kui poleks küsimusi - küsimus on loonud olukorra, et vastus võiks ilmuda.

Niisiis, palun ärge kunagi minu juuresolekul end süüdi tundke. Ma olen täielikult igasuguse süütunde vastu. Süütunne on täiesti vale. Aga seda on kasutanud aegade jooksul, sajandeid on seda kasutanud preestrid ja poliitikud ja puritaanid. Süütunne on strateegia, kuidas inimesi ekspluateerida, pannes neid end süüdi tundma. Kui sul on õnnestunud panna neid end süüdi tundma, siis saavad neist su orjad. Sest süütundega inimene ei saa kunagi olla terviklik. Sest end süüdi tundes jäävad inimesed jagatuks. Sest süütunde tõttu ei suuda nad kunagi end aktsepteerida, nad mõistavad end alati hukka. Sest süütunde tõttu on nad valmis uskuma millesse tahes, lihtsalt et süütundest vabaneda. Nad teevad mida tahes, sooritavad mis tahes mõttetuid rituaale, et süütundest vabaneda. Sajandeid on preestrid pannud inimesi end süüdi tundma. Kõik need niinimetatud religioonid on olemas su süütunde tõttu, need ei eksisteeri jumala tõttu. Neil pole jumalaga midagi pistmist ja jumalal pole nendega midagi pistmist. Need eksisteerivad su süütunde pärast.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrmi poolt välja antud OSHO raamatust "Usaldus"

"Usaldus on kindlasti kõrgem väärtus kui armastus. Usaldusega kaasneb armastus, aga armastusega usaldust ei kaasne."

"Usaldus on eheda elu põhialus."

"Usaldus on sisemine silm. Su silmad on universumi vaatamiseks, aga su sees on kolmas silm, usaldus."

Me elame ajal, mil on kadunud usaldus vanade, traditsiooniliste institutsioonide vastu, need pole enam elulised. Religioon, ideoloogia, poliitiline süsteem, moraal, perekond, abielu - ükski neist ei toimi enam. Isegi mõiste "usaldus", mida kunagi peeti kõigi suhete nurgakiviks, tundub tänapäeval naiivne. Miks see nii on?

Osho arvab, et institutsioonid on kasutanud ühiskonna kontrollimehhanismidena mõisteid "usk" ja "uskumus" võltsilt, nende tähendust moonutades. Ehe usaldus tuleb seest, ent uskumustesüsteeme suruvad meile peale religioossed ja ühiskondlikud institutsioonid. Osho kirjeldab, millises võltsis tähenduses neid mõisteid on kasutatud - nimelt kahepalgelisuse, ekspluateerimise ja ahnuse kasvupinnasena.

Osho sõnutsi on aeg küps, et uuesti avastada tõeline olemuslik usaldus, mille on sündides kaasa saanud iga inimene. Usaldamine ei sõltu teistest inimestest - on juba aeg mõista, et usaldus on eelkõige su vaimne ja olemuslik omadus ja sa pead laskma sellel avalduda. Usaldus ja usaldamine ei tähenda, et kõik kahtlused ja küsimused tuleks maha suruda - ei, me peaksime oma küsimusi ja kahtlusi austama. Need juhatavad meid unikaalse, autentse ja individuaalse tõe juurde ning lõpuks mõistmise ja usalduse juurde, mis annab meile lõõgastunud olemisseisundi ja võimaldab reageerida selgelt ja siiralt kõigele, mida elu toob.