Elu on tegelikult väga lihtne: mida külvame, seda lõikame

Sellest, mida enda kohta mõtleme, saabki tegelikkus. Usun, et me kõik, kaasa arvatud mina, vastutame kõige eest, mis meie elus toimub - nii parima kui halvima eest. Iga meie mõte loob tulevikku. Iga inimene loob endale kogemusi oma mõtete ja tunnetega. Mõtted, mida mõlgutame ja sõnad, mida lausume, loovad meile kogemusi.

Me loome olukordi ja loobume siis oma väest sellega, et süüdistame teisi oma õnnetuses. Meie üle pole võimu ühelgi inimesel, paigal ega nähtusel, sest ainsad enda teadvuse valitsejad oleme "meie". Kui loome mõtetes rahu, harmooniat ja tasakaalu, siis leiame seda kõike ka oma elus.

Kumb järgnevatest lausetest iseloomustab teid?

"Teised teevad mulle haiget."

"Kõik on alati abivalmid."

Kumbki uskumus loob vägagi erinevaid kogemusi. Uskumustest meie enda ja elu kohta saabki meie tegelikkus.

Universum toetab igati kõiki meie mõtteid ja uskumusi

Teisisõnu, meie alateadlik meel võtab kuulda kõiki valitud uskumusi. See tähendab, et sellest, mida enda ja elu kohta mõtlen, saabki minu tegelikkus. Sellest, mida sina enda ja oma elu kohta mõtled, saab sinu tegelikkus. Ja seda, mida mõelda, võime lõpmatult valida.

Seda teades tundub mõistlikum valida mõte "Kõik on alati abivalmid."

Universaaljõud ei mõista iial meie üle kohut ega kritiseeri

Universaaljõud lepib meiega sellisena nagu oleme. Ta peegeldab meie elus eksisteerivaid uskumusi. Kui tahan uskuda, et elu on üksildane ja mind ei armasta mitte keegi, siis seda ma oma elus kohtangi.

Aga kui olen valmis sellest uskumusest loobuma ja kinnitan endale, et "armastus on kõikjal ning mina olen armastav ja armastatud"; kui olen valmis sellele uuele kinnitusele kindlaks jääma ja kordan seda sageli, siis saab sellest minu tegelikkus. Ja siis tulevad minu ellu armastavad inimesed, minu elus juba olevad inimesed hakkavad mind rohkem armastama ning mul on kergem oma armastust väljendada.

Enamus meist on rumalal arvamusel enda ja selle kohta, kuidas tuleks elada

See ei ole etteheide, sest igaüks meist annab praegusel hetkel endast parima. Kui teaksime rohkem, kui meil oleks rohkem mõistmist ja teadlikkust, siis elaksime teisiti. Palun ära halvusta end selle pärast, millises seisus sa praegu oled. Juba ainuüksi see tõsiasi, et oled leidnud selle raamatu ja avastanud minu, tähendab, et oled valmis oma elus uut, positiivset pööret ette võtma. Kiida end selle eest. "Mehed ei nuta!", "Naised loobivad raha tuulde!" Vaata, milliste piiratud põhimõtete järgi elatakse!

Juba väga väikese lapsena õpime ennast ja elu hindama vastavalt sellele, mida ütlevad ja teevad täiskasvanud meie kõrval

Neid jälgides õpime, mida mõelda enda ja maailma kohta. Kui elasid koos väga õnnetute, hirmunud, vihaste või süüdistavate inimestega, siis õppisid nii enda kui maailma kohta palju negatiivset.

"Ma ei tee kunagi mitte midagi õigesti", "Mina olen süüdi", "Kui ma vihastan, siis olen halb inimene".

Säärased tõekspidamised teevad elu masendavaks.

Täiskasvanutena kipume oma lapsepõlve kodust keskkonda taaslooma

See pole hea ega halb, õige ega vale; lihtsalt meie sees istub teadmine ühest teatud kodust. Kipume ka suhetes taaslooma neid suhteid, mis meil olid oma ema või isaga, või nende vahel. Mõtle, kui sageli on sul olnud armsam või ülemus, kes on täpselt ema või isa moodi.

Me kohtleme end samamoodi, nagu tegid seda meie vanemad. Noomime ja karistame end sarnaselt neile. Veel praegugi meenuvad kuuldud sõnad. Kui meid lapsena armastati ja julgustati, siis armastame ja julgustame end samuti. "Sa ei tee kunagi mitte midagi õigesti." "Sina oled süüdi." Kui sageli sa endale nii ütled?

"Sa oled suurepärane", "Ma armastan sind", Kui sageli sa endale seda ütled?

Vaatamata sellele ei süüdista ma oma vanemaid

Me oleme kõik ohvrite ohvrid. Meie vanemad poleks mitte kuidagi saanud õpetada meile seda, mida nad ise ei teadnud. Kui sinu ema või isa ei osanud ennast armastada, siis ei saanud nad ka sulle õpetada, kuidas ennast armastada. Nad andsid oma parima enda lapsepõlve õpetustele tuginedes. Kui soovid oma vanemaid paremini mõista, lase neil lapsepõlvest jutustada; ja kui kuulad kaastundlikult, siis mõistad, kust on pärit nende hirmud ja kivistunud mõttemallid. Need inimesed, kes "seda kõike" sulle tegid, olid samamoodi hirmul nagu sina.

Usun, et valime oma vanemad ise

Kõik me otsustame mingil aegruumi hetkel siia planeedile uuesti sündida. Oleme valinud uuestisünni selleks, et saada kindel õppetund, mis viiks meid spiraali mööda meie evolutsioonilisel teel edasi. Valime soo, nahavärvi, kodumaa ja siis otsime konkreetset paari, kelles peegelduks see muster, mille kallal me selles elus tööle hakkame. Aga siis kasvame suureks ja näitame tavaliselt süüdistavalt näpuga vanemate poole ning kaebleme: "Teie tegite mulle seda." Tegelikult valisime oma vanemad ise, kuna nad sobisid ideaalselt selleks, mille kallal soovisime üle kõige rassida.

Uskumustesüsteemi saame selgeks juba väga varajases lapsepõlves ja ülejäänud elu kulgeme oma uskumustele vastavaid kogemusi luues. Vaata oma elule tagasi ja pane tähele, mitu korda oled samasugust kogemust üle elanud. Igatahes mina usun, et lõid neid kogemusi ikka ja jälle selleks, et need peegeldasid mõnd uskumust sinu enda kohta. Õigupoolest pole vahet, kui kaua meie tervisehäda on kestnud, ja kui tõsine või eluohtlik see on.

Jõupunkt on alati praeguses hetkes

Kõik oma praeguse elu sündmused ja kogemused oled kunagi oma mõtete ja uskumustega loonud. Lõid sündmusi ja kogemusi mõtete ning sõnadega, mida kasutasid eile, eelmisel nädalal, kuul, aastal või olenevalt sinu vanusest 10, 20, 30, 40 või enamgi aastat tagasi.

Ometi on see sinu minevik. See on möödas ja sellega on lõpp. Praegu on tähtis, milliseid mõtteid, uskumusi ja sõnu valid siin ja praegu, sest need loovad sulle tulevikku. Sinu jõupunkt asub praeguses hetkes ja vormib kogemusi homsesse päeva, järgmisesse nädalasse, aastasse ja nii edasi.

Kas märkad, millised mõtted sul hetkel peas keerlevad? Kas negatiivsed või positiivsed? Kas soovid, et need mõtted looksid sulle tulevikku? Pane oma mõtteid tähele ja teadvusta neid endale.

Mõte on ainus asi, millega tuleb vaeva näha, ja mõtet saab muuta

Ükskõik, millise murega on tegu, meie kogemused on vaid sisemiste mõtete tagajärg. Isegi enesele suunatud viha on viha mõtte vastu, mida endast mõeldakse. Sinu mõte kõlab: "Ma olen halb inimene." See mõte tekitab halva tunde ja sa lased sel tundel end kaasa haarata. Kui sul sellist mõtet poleks, siis ei tekiks ka halba tunnet. Kuid mõtet saab muuta. Muuda mõtet ja tunne kaob.

See näitab meile hästi, kuhu võime oma uskumustega jõuda. Kuid ärgem kasutagem seda informatsiooni vabandusena, et oma valusse pidama jääda. Minevikul pole meie üle võimu. Pole tähtis, kui kaua oleme negatiivselt mõelnud. Jõupunkt on praeguses hetkes. Kas pole imeline arusaam? Sellest hetkest alates saame olla vabad!

Uskuge või mitte - me valime oma mõtted ise

Tavaliselt mõtleme üht ja sama mõtet ikka ja jälle ning seetõttu ei tundu see meile mõtte valimisena. Kuid alguses toimus ikkagi valik. Teatud mõtete mõtlemisest võib keelduda. Meenuta, kui tihti oled keeldunud mõtlemast mõnd enda kohta käivat positiivset mõtet. Aga samamoodi võib keelduda ka enda kohta käivast negatiivsest mõttest.

Kui mõtlen selle planeedi inimestele, keda tunnen või kellega koos olen töötanud, siis näib mulle, et kõigis neis on suuremal või vähemal määral enesevihkamist või süütunnet. Mida rohkem end vihkame ja süüdistame, seda halvemas seisus on meie elu. Mida vähem enesevihkamist ja süütunnet, seda parem on elu igal tasandil.

Inimeste kõige levinum sisemine arvamus on:

"Ma pole küllalt hea."

Sellele lisame veel: "Ja ma ei tee piisavalt," või "Ma ei ole midagi väärt." Kas tuleb tuttav ette? Ütleme, vihjame või tunneme sageli, et me "pole küllalt head". Aga kelle jaoks? Ja kelle arvates?

Kui säärane mõtteviis on sinus sügavalt juurdunud, siis kuidas suudaksid luua armastavat, rõõmsat, edukat ja tervet elu? Sinu peamine alateadlik uskumus ei sobiks hea eluga kuidagi kokku. Sinu elu ei veereks iial õigetel rööbastel, sest miski kisub kuskil ikka ja jälle kiiva.

Vaenulikkus, kriitiline meel, süütunne ja hirm põhjustavad minu meelest maailmas kõige rohkem muresid

Need neli tunnet põhjustavad kõige suuremaid probleeme nii meie kehades kui eludes. Nende tunnete allikaks on teiste süüdistamine ja enda kogemuste eest vastutuse võtmisest keeldumine. Mõistad, kui vastutame kõige eest oma elus, siis pole ju võimalik kedagi süüdistada. Mis juhtub "seal", on vaid peegelpilt meie enda sisemistest mõtetest. Ma ei arva, et teiste inimeste halbadele tegudele peaks läbi sõrmede vaatama, kuid MEIE uskumused tõmbavad meiega halvasti käituvaid inimesi ligi.

Kui tabad end mõttelt: "Mulle tehakse kogu aeg liiga, mind kritiseeritakse, mulle ei olda kunagi toeks, olen teistele jalamatiks," siis on tegu SINU MÕTTEMALLIGA. Sinu mõtetes on midagi sellist, mis taoliselt käituvaid inimesi su ellu tõmbab. Kui neist mõtetest loobuda, siis lahkuvad sinuga halvasti käituvad inimesed su elust ja jätkavad kusagil mujal. Sina neid enam ligi ei tõmba. Järgnevalt mõned näited selle kohta, kuidas mõttemallid füüsiliste hädadena väljenduvad: pikka aega kestnud vaenulikkus sööb organismi ja võib areneda haiguseks, mida nimetame vähiks. Jätkuv kriitiline meel võib sageli kujuneda artriidiks. Süütunne otsib karistust ja karistus tekitab valu. (Kui minu juurde tuleb suurtes valudes klient, siis tean, et temas peitub suurel määral süütunnet.) Hirm ja sellega kaasnev pinge võib põhjustada selliseid nähtusi nagu on juuste väljalangemine, haavandid ja jalavaevused.

Olen avastanud, et andestamine ja vaenulikkusest vabanemine aitavad lahti saada isegi vähist. Kõlab ehk liiga lihtsalt, kuid olen seda näinud ja kogenud.

Muuta saame suhtumist minevikku

Minevik on möödas. Me ei saa seda enam muuta. Küll aga saame muuta oma mõtteid mineviku kohta. Nii rumal on KARISTADA ENNAST praegusel hetkel sellepärast, et keegi kunagi kauges minevikus meile haiget tegi.

Ütlen vaenulike mõtetega inimestele sageli: "Palun hakake vaenulikkusest vabanema juba nüüd, mil see on veel suhteliselt kerge. Ärge jääge ootama, mil teid ähvardab kirurgi noa alla minek või olete surivoodis, kus teil tuleb kõigele lisaks veel paanikaga hakkama saada."

Paanikas olles on äärmiselt keeruline mõtteid tervenemisprotsessile keskendada. Kõigepealt tuleb aega maha võtta ja hirmust vabaneda.

Kui otsustame uskuda, et oleme abitud ohvrid lootusetus olukorras, siis toetab universum meid selles uskumuses ning kõik lähebki vett vedama. Neist rumalatest, iganenud ja negatiivsetest arvamustest, mis meid ei toeta ega anna jõudu, on eluliselt oluline vabaneda. Isegi jumalakäsitlus tuleb muuta selliseks, mis oleks meie poolt, mitte meie vastu.

Minevikust vabanemiseks tuleb olla valmis andestama

Meil tuleb otsustada, et vabaneme minevikust ja anname andeks kõigile, sealhulgas ka iseendale. Võib-olla ei oska me andestada ega tahagi seda teha, kuid juba ainuüksi valmisolek andestada paneb alguse tervenemisprotsessile. Tervenemise puhul on ilmtingimata vajalik, et MEIE laseme minevikust lahti ja andestame kõigile.

"Annan sulle andeks, et sa ei olnud selline, nagu oleksin soovinud. Andestan sulle ja lasen su vabaks."

Selline kinnitus vabastab meid.

Kõik terviseprobleemid tulenevad sellest, et ei andestata.

Kui jääme haigeks, siis tuleb iga kord vaadata sügavale südamesse, et näha, kellele tuleks andeks anda. A Course in Miracles ütleb, et "kõik tervisehäired tulenevad mitteandestamise seisundist", ja et "siis kui oleme haiged, on vaja ringi vaadata ja näha, kellele tuleks andeks anda".

Mina lisan sellele käsitlusele veel oma seisukoha - inimene, kellele on kõige raskem andestada, on just see, kellest sul tuleb KÕIGE ROHKEM VABANEDA. Andestamine tähendab lahtilaskmist, minemalaskmist. Sel pole mitte midagi pistmist halvale käitumisele läbi sõrmede vaatamisega. Andestamine tähendab lihtsalt kõigest halvast lahtilaskmist. Pole vaja OSATA andestada. Tuleb vaid TAHTA andestada. Küll universum hoolitseb selle eest, kuidas.

Mõistame oma valu nii hästi. Siiski on enamikel meist keeruline mõista, et NEMAD, kellele on kõige rohkem vaja andestada, ükskõik kellega tegu, said samuti haiget. Meil on vaja mõista, et nad andsid tol hetkel oma arusaamadest, teadlikkusest ja teadmistest lähtuvalt endast parima.

Kui inimesed oma muredega minu poole pöörduvad, siis pole minu jaoks tähtis, mis neid täpselt vaevab - nõrk tervis, rahapuudus, rahuldust mittepakkuv suhe või lämmatatud loomingulisus -, saan teha tööd vaid ühe asja kallal, ja selleks on ENESEARMASTUS.

Kui me ennast tõesti armastame, endaga lepime ja end HINDAME TÄPSELT SELLISENA NAGU OLEME, siis toimib elus kõik. Siis oleks elu justkui täis väikseid imesid. Tervis paraneb, me tõmbame ligi rohkem raha, meie suhted muutuvad üha rahuldustpakkuvamateks ja me hakkame end väljendama loomingulist rahuldust pakkuval moel. Ja kõik näib juhtuvat nagu iseenesest, ilma et üldse üritaksime.

Enda armastamine ja hindamine, turvalisuse, usaldava, väärtustava ja tunnustava ruumi loomine loob korda meie meeltes, toob meie ellu armastavamaid suhteid, tõmbab ligi uusi töökohti, paremaid elupaiku ja võimaldab isegi kehakaalu korda saada. Inimesed, kes armastavad ennast ja oma keha, ei ole halvad ei enda ega teiste vastu.

Rahulolu endaga, enda väärtustamine siin ja praegu on peamisteks võtmeteks positiivsetele muutustele igas elu valdkonnas.

Enesearmastus algab minu arvates sellega, et me ei kritiseeri ennast enam mitte iial mitte millegi pärast. Kriitika sulgeb meid samasse mõttemalli, mida üritame muuta. Mõistmine ja leebus enese suhtes aitavad sellest mustrist välja pääseda. Tuleta meelde - oled end juba aastaid kritiseerinud, ometi pole see kuhugi viinud. Püüa end hindama hakata ja vaata, mis juhtub.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Louise L. Hay raamatust "Tervenda end ise"