Ühtekuuluvus on eraldiseismise vastand, see on sügav vastastikune mõjutamine ning teise lubamine inimese kõige pühamasse paika. Ühtekuuluvus tähendab hingetoitu, hingelist toetust, mis teeb inimese arengu võimalikuks. Inimese identiteet kujuneb välja armastava ja ausa vastastikuse mõju tulemusel. Meie kujunemisprotsess sõltub lähedastest inimestest.

Vastastikuses suhtlemises areneb inimene edasi. Ta omandab terve arusaamise asjade proportsioonidest, sellest, millega ta ise hakkama saab ja milleks vajab teisi. Koos teistega elades on inimene kaitstud enesekesksuse eest. Enesekesksus seisneb selles, et inimene üritab ennast ise toetada, sest ta ei loodagi, et teised teda toetavad. Enesekeskne inimene ei ela rahus oma nõrkusega. Ta püüab nõrkust pidevalt peita, teeseldes, et ta teisi kunagi ei vaja. Enesekesksus on selline tugevus, mis põhineb nõrkuse eitusel. Ühtekuuluvus teistega kaitseb taolise väärastunud tugevuse eest.

Ühtekuuluvus on võimalik vaid seal, kus valitseb armastus. Seepärast võib öelda, et inimene on loodud elama armastuses. Ilma armastuseta ei ole elu. Ilma armastuseta ei kujune isiksusi. Kõiksuse ainus paik, kus isiksus saaks sündida, on armastus. Miks see nii on? Sest isiksuseks sündimine tähendab oma ainulaadsuse avastamist. See tähendab oma seesmise mina näitamist ja avamist mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Et me oleme haavatavad, on isiksuseks kujunemise eeltingimuseks armastus.

Igaühe sisimas peitub palju sellist, mis pole saanud avalduda ja ilmale tulla. See sündimata jäänud osa on tundmatu ja seega hirmutav. Oma tõelise mina sündides võtab inimene tundmatu osa käsile. Mis pole varem saanud avalduda, avaldub hingelise uuestisünni kaudu. Isiksuseks sündimise puhul ongi tegemist eelkõige sünniga. Ilmavalgust näeb midagi täiesti uut, ennekuulmatut, midagi värsket ja habrast.

Hingeline sündimine on sama dramaatiline kui füüsiline. Laps peab ilmale tulema, hoolimata sellest, kuidas sünnitusteed ta pead ja keha muljuvad. Sündimine on nii tormiline tegevus, et pole kindel, kas uustulnuk jääb elama või mitte. Elu esimeses ahistuses pole muud kindlust, kui vaid teadmine, et emaüska jääda ei saa.

Samuti on ka hingelise sünni puhul. Isiksuseks sündimine tähendab leppimist oma haavatavuse ja abitusega. Ka psüühiline ilmaletulek ohte täis. Hirmutav on tundmatule vastu astuda. Haavatavust põhjustab astumine üha kaugemale oma ainulaadsusesse, üksindusse, eraldiolemisse, sügavusse. Oma seesmise tähenduse otsimine ja identiteedi kujundamine ongi inimese ülesanne siin ilmas. Ühtlasi saavutatakse üha suurem samastumisvõime kõigi teistega, kes käivad sama teed. Võime samastuda tähendab tegelikult võimet armastada. Ilma armastuseta inimene ei arene iseendaks. Ta sügavam identiteet ei saa võimalust teostuda ning ta ei pääse elama seda elu, mida ta on tegelikult loodud elama. Ilma armastuseta jääb inimene päriselust väljapoole, elades võõrast elu võõra identiteediga. Armastusest ilma jäädes ei suuda ta ka teisi armastada.

Armastus on niisiis ainus paik maailmas, kus isiksus saab ilmale tulla. Kui ei ole armastust, ei ole olemas ka isiksust. Mis siis olemas on? Mis on see, mis armastusest ilma jäädes tekib? Armastuseta ei saa elada, võib vaid ellu jääda. Armastuse puudumine tekitab erilisi ellujäämisstrateegiaid. Kõik need abinõud, mille abil inimene end kaitseb, et armastuse puudumise tingimustes toime tulla, on ellujäämisstrateegiad.

Neil strateegiatel on ühine omadus - inimene julgeb elada vaid iseenda jõu najal. Isiksuseks sündides õpib ta toetuma teistele ehk armastusele, aga kui see võimalus puudub, tuleb leppida vaid iseendale toetumisega. Kõik ellujäämisstrateegiad on seega enesekesksed. Lõpuks ajavad nad inimese ummikteele, sest keegi ei saa elada ilma armastuseta.

Allikas: Tommy Hellsten "Saad kõik, millest loobud", kirjastus Pilgrim