Kui võtame sisse ohvrirolli ja näeme kõiges ainult seda, kuidas meile tehti liiga, siis toimuval on meile kahjustav toime. Kui teadvustame endale toimunut ja püüame liikuda mõistmiseni, siis kahjustavat toimet juhtunul ei ole või vähemalt see esialgne löök võtab taastumise pöörde.
Sealjuures on inimesel alati vaba tahe ja otsustusõigus, mida ta võtab vastu ja mida ei võta vastu. Inspireerituna minu kallistamise postitusest selgitan ma, et mul on õigus valida, millist kallistust ma võtan vastu ja millist kallistust ma ei võta vastu. Me ei pea kõike avasüli vastu võtma kui see meiega hetkeseisundis ei resoneeru. Valiku tegemine vaba tahte alusel ei näita nõrkust ja toimetuleku puudulikkust, vaid see näitab oskust välja selekteerida sobivat ebasobivast. Mida tundlikum inimene on, seda tähelepanelikum ja selekteerivam ta kõige suhtes on. Mida teadlikum inimene on, seda mõistvam ja rahulikum ta on. Mida avardunum inimene on, seda läbinägevam ja võimekam looja ta on. Ta hoiab oma energia loomiseks teadlikult koos, mitte ei hoia seda kahe käega nõutult pildumiseks laiali.

Kuigi kõik on meie kõigi sees korraga olemas, kogetakse duaalsust erinevalt. Pole olemas valgust ega pimedust. On tajuseisundid, programmid, mida kogetakse kas valguse või pimedusena. Juba Nikola Tesla ütles, et inimajul ja inimtajul on piiratud värvidespekter ning kõik see, mida me ei mõista või ei näe, tõlgendatakse automaatselt pimeduse või ohuna. Tegelikkuses on eluvärvinguid lõputult ning vastavalt teadvustasanditele kogetakse nende mitmekesisust. Kõik astraalränduridki teavad, et näiteks kosmilistes keskkondades ei ole pimedust, vaid on üks lõputu värvide mäng. Sama toimub inimese sees, ent piiratud tavateadvuse juures kogetakse elusituatsioone (programme) kas tumedamates või heledamates toonides ja need meid suuremal või vähemal määral kahjustavadki. Ühed näevad head, teised halba, aga maailm on kõigil üks ning meie sees on kõik üks. Kõik oleneb sellest, milline programm kellelgi pinnale kerkib ja kuidas me toimuvale reageerime ning seda lahti mõtestada suudame.

Näiteks esitasin ma toortoidu foorumis küsimuse õietolmu kohta, et kas see on teoreetiliselt vegan või mitte. Ühed nägid selles provokatsiooni ja hakkasid veganlust sõimama (ehk iseennast negatiivsusega kahjustama), teised seletasid õietolmu olemuse mulle lahti. Või näiteks soovis üks inimene minu enesehinnangut langetada, öeldes mulle, kuidas ma olen mõttetu ja energiast tühi. Selle asemel, et solvuda (ennast kahjustada) võtsin mina seda komplimendina: jumal tänatud, et ma nii tugev olen ja tema minust läbi ei suuda näha, sest minu infoväli peabki võõraste jaoks olema suletud!

On väga suur vahe, millisel tasandil keegi viibib, sest vastavalt sellele tekivad tõlgendused, mis võivad erineda kui päev ööst, sind kahjustades või sind mitte kahjustades.

Lõpetuseks tsiteerin Buddha: "Inimene, sa kahtle kõiges ja leia oma tee." Lisan siinkohal, sa inimene kahtle kõiges seni, kuni sa ei tunne kogu oma hingega oma tõde, oma värvingut, sest harvad pole need juhud, kus pimedus on nn. valguse taha maskeerunud.

Sa vasta ainult sellele, mis kõnetab su hinge, mitte ära vasta sellele, mis kõiki teisi kõnetab. On suur vahe, kas me ehime vaimsusega pelgalt oma ego või võtame vaimsuse vastutuse kaasa tervele oma teekonnale.

Me võime käia mõnda aega teiste poolt sisse tallatud radu, mil meid kangesti tahetakse kuhugi "valguse" poole suunata, eneselegi teadmata, kes või mis see valgus on. Mina olen aga veendunud, et igal ühel meist on oma tee, iseenda isiklikult kogetav värvidespekter, isiklik olemine, milleks on kõiksuse ja üksolemise keskel teie enda unikaalne signatuurenergia. Tundke see ära, jõudke kohale ja te mõistate, et valgus ning pimedus, mis meid duaalsusesse pidevalt eksitavad on illusioon.

Allikas: Kõiksuse kanaldused facebooki leht