Kui inimene armastab, siis ta tunneb. Ükskõik, kas peate teineteist võõraks - te pole seda. Ükski hing siin maal, kellega kokku puutud, pole sulle võõras. Iga inimene sinu elus on sinu hingesugulane, ta tunneb sind, tunneb tõelist sind. Inimesi, kes pole meiega olnud juba mitmeid elusid, me lihtsalt ei märka, nad on kui võõrad tänaval, me kõnnime neist lihtsalt mööda.

Temaga kohtudes ja teda ära tundes tulevad meelde ka kõik need elud ja kogu see armastus, mida olete teineteisega jaganud. Samuti äratundmisrõõm, tuhandekordselt.

Armastada tuleb alati kogu hingest, nii kõvasti, kui suudame! Isegi kui saame kõrvetada, on see vaid karastav ja tugevdav, sest kõrvetab vaid sealt, kus on prahti ja mustust sees. Kui oleme ise õnnelikud ja täidetud valgusega, ei tee miski meile enam haiget. Kõik hea siin maailmas luuakse armastusest, naise ja mehe vahelisest tõelisest armastusest. Kõik halb siin on naise ja mehe vahelise armastuse blokeeringutest.

Kõige tähtsam elus on armastuse loomine naise ja mehe vahel, sest üheskoos luuakse jõud, mis võib luua uusi Universumeid. See on maailma kõige tugevam jõud. Armastus on alati vaba. Vaba = tingimusteta. Armastus pole klammerdumine, vaid takistamatu voolamine. Hirmunud inimesed kardavad paaniliselt sõna "vaba", sest ei mõista selle tõelist tähendust ning neile seostub see üksildusega.

Ükskõik, milliseks saavad teie suhted selles kehastuses - oluline on sinu sisemuses olev vankumatu usalduse tunne oma armastatu vastu. Sest sa tead, et ükskõik mis juhtuks, ükskõik mis tuleb, mina armastan sind ja sina armastad mind. See armastus ei saa lõppeda ja keegi ei saa seda sinult ära võtta. Me oleme koos, me oleme armastuses üks. Kindel teadmine, et mistahes asjad teie vahel selles elus juhtuvad, mistahes hullumeelseid kokkuleppeid olete sõlminud, mistahes negatiivseid tundeid teineteisel käivitada aitate, tegelikult te armastate teineteist kogu hingest, kogu oma olemusega.

Meie mõistus ütleb, et inimene, kes meid vastu ei armasta, meid ükskõikselt vaatab, meile piisavalt tähelepanu ei pööra või meid halvasti kohtleb, ei saa olla meie hingesugulane... Nendel hetkedel peakski vaatama selle inimese silmadesse: vaata oma hingesugulase silmadesse, vaata tingimusteta armastava inimese pilguga, siis näed tema armastust, mis materiaalse maailma tunnete ja emotsioonide kihi all end varjab. Varjab selleks, et õpiksid, et kasvaksid.

Praeguse maailma inimene vajab katsumusi, raskusi, aga tõelisi raskusi suudab meile pakkuda vaid meie kõige lähim hingesugulane, meie elu armastus. Tunneme ta ära, vaatame talle silma ja tunneme ta ära. Kõik inimesed, kes meile siin maailmas (meie oma hinnangul) halba teevad, meie südameid murravad, meid valesti kohtlevad - need on meie elu armastused, meie hingesugulased. Nad on võtnud rasked ülesanded kaevata sinu sisemusest välja need kõige jõhkramad tunded - viha, armukadeduse, kurbuse, üksinduse... Kas nii teeks keegi, kes sind tõeliselt ei armastaks? Anda endast kõik, et teine inimene saaks areneda, saaks kasvada. Ja nii kasvab ka see hing ise.

Ja sel hetkel, kui tunned ära sellises inimeses oma hingesugulase - mitte süüdlase-, oledki tundnud tingimusteta armastust, oled kogenud jumalikku armastust.

Kuidas me tasume neile selle isetu teenimise eest? Süüdistuste, viha ja karistustega. Aga nemad lihtsalt ootavad, ootavad, et me ükskord mõistaksime. Kui tülitseme, hoiavad meie kaitseinglid teineteisel kätest kinni täielikus armastuses ja samamoodi teevad ka meie hinged. Nad lihtsalt ootavad, et me teeksime silmad lahti ja oskaksime tänada oma sõpru nende läbielamiste eest, mis aitavad meil kasvada.

Autor: Mari Metsallik

Allikas: Mari Metsallik "Metshaldja päevik", kirjastus Pilgrim