1990. AASTA 15. JUULI, TARTU

Tartu rohelusse uppuvas äärelinnas kogetut kirjeldab asjaosaline, nooremapoolne daam Kaie: "Ärkasin hommikul kell 3.45 üles, abikaasa oli tööl. Majas on remont, sellepärast magame tütrega siin. Käisin majas ringi ja kui ma tuppa tagasi tulin, istusin korraks voodile ning pilk langes otse aknasse.

Akna all kasvava papli kõrgusel, aga ilmselt kaugemal oli täiesti tume värvuseta ovaalne ese. Kui toast lahkusin, ei olnud midagi, vähemalt ei pannud tähele. Siin ees akna taga, rõdu ees sama kõrgel kui rõdugi oli teine, seda nägin selgemini. Väliselt taldrikukujuline, piirjooned olid täiesti eristatavad, küllalt ovaalsed ja metalse läikega. Taldriku alumises osas olid ilmselt mingid aknad, kõigist tuli välja ise värvusega valgust: rohelist, punast, kollast, sinist - väga mitmevärviline rida.

Kui ma olin selle ära näinud, tuli kohe meeletu, täiesti paaniline hirm. Ma ei saanud midagi teha, ei liigutada ega karjuda. Viimane mõte, mis pähe tuli, oli see, et tütar magab siin, aga ma ei saa enam midagi teha. Oleksin tahtnud aidata või ütelda või hoiatada, aga ei saanud. Kohe seejärel lülitus minust välja nii tütar kui kogu ümbritsev maailm. Neid ei olnud enam minu jaoks olemas, nad olid teadvusest kadunud. Paaniline hirm kestis nii kaua, kuni nägin, et taldrikust väljusid inimesed. Nad olid nii ligidal, et hüppasid üle rõduserva, tehes seda väga kergelt, elegantselt nagu sportlased.

Pärast seda olid nad siinsamas ukse juures, kuid ma ei mäleta nende tulekut. Järelikult tulid nad rõduuksest, ent see oli lukus. Toauks oli lahti, nad seisid ukseaugus. Kui enne tuppa tulin, panin ukse enda järel kinni, nad olid siis selle lahti teinud. Neid oli kolm meest. Üks oli küllalt pikka kasvu - kaks meetrit või üle selle. Teised olid ka suhteliselt pikad, aga sellest lühemad. Väliselt olid nad täiesti nagu inimesed ikka, aga midagi oli nende juures teistmoodi.

Nad olid pikliku näoga, nagu skandinaavlased. Näost kaamed, valged, ilma puna või jumeta. Kõigil olid valkjasheledad, sirged ja tohutult korralikult üle pea kammitud juuksed. Peakatet ei olnud. Seljas olid ühtemoodi tumepruunid kombinesoonid. Need ei läikinud ega liibunud ümber keha, vaid olid täiesti vabalt. Tundus, et need on hästi mugavad. Kui eemalt vaadata, siis tundus, nagu oleks hästi pehmest naturaalsest nahast, natuke krobelised. Tõmbelukke ei hakanud silma.

Kui ma neid nägin ja nad tuppa tulid, hirm kadus. Oli hästi kerge, hea ja vaba olla, aga ikkagi polnud tütart ja ümbritsevat tuba minu jaoks olemas. Tundsin, et ma ei saa mõtelda, tahaks, aga ei saa. Keegi nagu hakkas minu mõtlemist juhtima.

Ja ma teadsin täiesti, et nemad on siis nüüd tulnukad. Siis hakkasime omavahel vestlema. Me ei rääkinud mitte mingis keeles, järelikult käis see telepaatiliselt. Nagu oleksime vait olnud, aga saime üksteisest aru. Häält või heli ei olnud kuulda ja ma ei pannud ka tähele, et nende suud oleksid liikunud. Nad ainult naeratasid, pigem muigasid heatahtlikult. Teadsin, et nad on tulnukad.

Tahtsin neilt teada, kust nad tulid. Ütlesin, et toon kohe paberi ja pliiatsi, joonistan meie süsteemi ja nemad siis näidaku, kustpoolt nad tulid. Tahtsin paberit ja pliiatsit võtta - siis sain juba liikuda -, aga kõige pikem muigas ühe suunurgaga ja ütles: "Ärge otsige, sel pole mõtet, te ei saa nagunii aru, kus me oleme. Me oleme väga kaugel." Küsisin, kuidas nende planeeti või kohta nimetada. Selle nime ta ütles. See hakkas M-tähega, "Mitš" või midagi selletaolist. Lõpuosa on meelest läinud, aga algas M-tähega. Ma küsisin nende käest küllalt palju, aga mäletan väga vähe, vahepeal on tühjad kohad.

Küsisin, mil moel nad saavad nii kiiresti liikuda. Seesama pikem mees muigas jälle ja ütles: "See on imelihtne, aga te ei saa sellest aru." Ja siis juhtus väga imelik asi, millest ma ei saa seniajani aru. Ma ei mäleta, et me oleksime konkreetselt laeva läinud. See koht on tume, aga millegipärast olime Tartust umbes 70 kilomeetri kaugusel ühes majas, minu sünnikodus, mida ei ole enam juba viis aastat olemas, see põles ära. Olime seal majas, mööbel oli täpselt nii, nagu see oli seal omal ajal. Istusime ja rääkisime, aga millest, seda ma enam ei tea. Siis olime jälle siin. Minekut ja tulekut ma ei mäleta - nagu moment siin, moment seal.

Nemad küsisid, kas nad võivad tagasi tulla. Mina ütlesin: "Võite küll, ma ei karda teid sugugi. Mõned inimesed kardavad teid, aga ärge siis sinna minge." Nad ütlesid, et peavad nüüd ära minema. Nad pöörasid ümber ja oligi kõik, mina neid rohkem ei näinud. Siis tundsin korrapealt, et mul on nii kohutav uni, et pean kohe pikali heitma. Tundus, et midagi vajub mulle peale. Seisin põrandal ja ma ei tea, kas ma kukkusin ise või mind pandi voodisse, seljaga akna poole. Nende äraminekut ma ei näinud.

Kui nad olid välja läinud, tundsin, et saan uuesti mõelda. Tekkis mõte, et kui palju ma nüüd tean, aga pean selle ruttu üles kirjutama. Olen niikaua liikumatult paigal, kuni nad on ära läinud, ja siis tõusen ja kirjutan kõik üles. Silmad langesid kapi peale kellale. Kell oli paar minutit pool viis läbi. Samal ajal kuulsin, et hakkas mingi vaikne vilin või vidin. Teadsin kindlalt, et nüüd nad lähevad minema. Nii et kogu see asi kestis üle poole tunni. Kuulsin vilinat ja mul oleks nagu krambid peale tulnud, või mitte krambid, vaid vibratsioon, niisugune värin üleni nagu kõdi, ja tundsin, nagu oleks midagi ära tõmmatud, välja imetud. Tohutu tõmbejõud oli. Hoidsin ennast meeleheitlikult paigal ja mõtlesin, et ma tõusen kohe, tõusen kohe, ja jäin magama.

Ärkasin umbes kolm tundi hiljem. Pea valutas, aga see oli normaalne talutav valu. Mõtted olid tohutult hajevil, ei suutnud neid koondada. Tõusin üles, käisin tubades ringi ja siis hakkas normaalne mõtteprotsess peale. Tütar ärkas, küsisin, kas ta kuulis öösel midagi. Ta vastas, et ei kuulnud mitte midagi, vaid magas kohutavalt hästi. Ma ei saanud ikka aru, mis siis õieti juhtus. Läksin abikaasa juurde ja küsisin, mis kell ta töölt koju tuli. Ta ütles, et kell pool viis. Tähendab, nemad olid siis veel siin. Ta oli tulnud taksoga ja läinud kohe maja teise otsa magama. Maja see osa ei paista siia. Mees ei saa kunagi pärast töölt tulekut ruttu und, aga täna hommikul oli tal olnud hea magama jääda. Nii kui voodisse kukkus, nii tundis, et uinub kohe, ja midagi nagu vilistas veel. Vilin oli mahe ja hea tooniga, selles polnud midagi häirivat. Ta oli seda kuulnud ja kohe magama jäänud. Nii jäi see asi sinnapaika. Ma ei osanud aru saada, mis see siis ikkagi oli.

Järgmisel hommikul ärkasin üles, päike paistis sisse, ajasin teki pealt ära ja nägin: jalgadel olid sinised plekid üles välja. Neid oli palju, paar-kolmkümmend tükki, suvalistes kohtades. Katsudes ei olnud valus. Plekid olid pöidlalaiused või suuremad. Tütar ärkas ka üles. Näitasin talle oma jalgu, ta viskas samuti teki pealt ära, vaatas ja ütles, et tal on ka. Olid täpselt samasugused, aga vähem, üksikud. Katsusime mõlemad, ei olnud valus.

Järgmisel hommikul ärgates polnud mitte ühtegi sinist plekki, need olid äkki täiesti ära kadunud. Tahtsin üles tõusta, aga tundsin kogu kehas tugevat lihaste valu. Nii, et mul oli küllalt raske hingata. Nagu kopsuhaige hingamine, selg ja kõik kohad olid valusad. Päeva peale hakkas valu vähenema, järgmiseks hommikuks oli kõik kadunud. Need olid siis põhikomponendid, mida märkasin kohe.

Pärast seda:
pea valutas nädala jooksul rohkem kui tavaliselt;
uni kadus ära, varem olin väga hea unega. Praegu magan ööpäevas neli tundi, mu pea on täiesti selge, ma olen väga ergas ja mul on suurepärane olla;
on väga palju energiat;
hakkasin nägema aurasid või kuidas neid nimetada. Ja mitte mina üksi, tütar ja abikaasa näevad ka. Me näeme aurat absoluutselt igal asjal. Väga hästi näeb inimestel ja lilledel, aga isegi elututel asjadel. Varem ei olnud sellist asja.

Veel märkasime suve jooksul, et sõnajalgadel, mis olid tookord siin toas, on lehed muutunud: need, mis olid enne kasvanud, on sõnajalalehed, aga need, mis kasvasid pärast juhtumit, ei ole sõnajalalehtede moodigi, vaid on nagu merekapsad. Üks taim oli kõrvaltoas, see on normaalne.

Suve lõpupoole täheldasime veel, et õues umbes seal, kus seisis laev, oli meil väga palju umbrohtu - naati. Ja nüüd märkasime, et nende lehed on hoopis teistmoodi, need ei meenuta üldse naadilehti. Nad on nagu maa küljes kinni ega kasva enam.

Minu sünnikodu on Edru külas (raudtee maja) umbes 70 kilomeetrit Tartust. Pärast nähtust praeguses majas nagu kummitaks, pannakse tulesid põlema, kustutatakse ära. Ise seostame seda teiste asjaoludega, nimelt oma emaga, kes suri kaks aastat tagasi. Nähtus leidis aset öösel kell 3.45-4.32, sellest umbes kümme minutit kõndisin enne nähtuse algust majas ringi."

*
Kaie lugu kohtumisest tundmatute olenditega pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Igor Volke uuest raamatust "Täiendatud ufopäevikud", mis ilmub esmaspäeval.

Igor Volke räägib Eesti erilisematest ja värvikamatest ufojuhtumitest pikemalt teisipäeval, 13. juunil kell 18 Von Krahlis toimuval Raadio 2 menusaate "Hallo, Kosmos!" sünnipäeval toimuval avalikul salvestusel, mille kohta loe lähemalt SIIT.

Uuri lisa ka neljapäeval, 14. juunil kell 18 Von Krahlis esineva maailmakuulsa Kanada ufoloogi Stanton Friedmani kohta.