Kui ühel külmal talveõhtul pärast jalutuskäiku mägedest koju jõudsin, avastasin, et kõik minu eramu uksed ja aknad on paiskunud pärani. Väljudes polnud ma neid korralikult sulgenud ja külm tuul oli puhunud läbi kogu maja, avanud aknad ja kõik paberid mu kirjutuslaualt üle toa laiali puistanud. Sulgesin kohe uksed ja aknad, süütasin lambi, korjasin paberid kokku ja sättisin lauale korralikku virna. Siis süütasin kaminas tule ja varsti tõid praksuvad halud soojuse tuppa tagasi.

Vahel tunneme end rahvahulgas väsinult, külmunu ja üksikuna. Tahame omaette olla ja taas sooja saada, just nagu mina tegin, kui aknad sulgesin ja tule ääres istusin, kaitstuna külma ja rõske tuule eest. Meie meeled on kui aknad meid ümbritsevasse maailma ja vahel puhub tuul neist läbi ning mõjub häirivalt kogu me olekule. Mõned hoiavad oma aknaid alati pärani lahti, lastes maailmal ennast rünnata ja allutada, ning toovad niimoodi esile oma kurva, muredest murtud poole. Me tunneme end nii külmunult, üksikult ja hirmunult.

Kas oled end vahel leidnud vaatamast kohutavalt halba telesaadet, suutmata telerit välja lülitada? Rämedad helid, püssipaugud, plahvatused, mis mõjuvad ärritavalt. Ometi ei tõuse sa püsti ega pane telerit kinni. Miks sa end sel kombel piinad? Kas sa ei tahagi oma aknaid sulgeda? Kas kardad eraldatust - tühjust ja üksindust, mille võid avastada, kui endale üksi olles otsa vaatad? Vaadates halba telesaadet, muutume me ka ise selleks telesaateks.

Me oleme see, mida tunneme ja tajume. Kui oleme vihased, siis oleme ise see viha. Kui armastame, siis oleme ise see armastus. Kui vaatame lumega kaetud mäetippu, siis oleme ise see mägi. Kui saame olla ükskõik, mida vaid ise soovime, siis miks avame oma aknad halbadele telesaadetele, mis on kõmujanuliste produtsentide poolt raha pärast tehtud; saadetele, mis panevad meie südamed taguma, meie käed rusikaisse tõmbuma ning jätavad meid kurnatuina maha. Kes küll laseb selliseid telesaateid toota ning näitab neid isegi väga väikestele lastele? Seda teeme meie! Me oleme liiga vähenõudlikud, liiga aplad vaatama ekraanilt ükskõik mida, liiga üksikud, laisad või tüdinud, et elada iseenda elu. Me lülitame teleri sisse ja see jääbki käima, ja nii lubame kellelgi teisel ennast juhtida, kujundada ja hävitada. Kui iseenda sel viisil kaotame, oleme oma saatuse jätnud kellegi teise kätte, kes ei pruugi vastutusvõimeliselt käituda.

Meil tuleb olla teadlik, millised programmid kahjustavad meie närvisüsteemi, mõistust ja südant ning millised programmid on meile kasulikud. Loomulikult ei räägi ma ainult televisioonist. Vaadakem enda ümber ringi - kui palju hulbib kõikjal õngekonkse, mis on jäetud kas meie endi või teiste poolt? Kui palju kordi päevas oleme nende tõttu hajali ja kaotame iseenda? Meil tuleb olla väga valvas, et kaitsta oma saatust ja rahu.

Ma ei soovita siin kõiki oma aknaid sulgeda, sest ümbritsev maailm on täis paljusid imesid. Me võime oma aknad neile imedele avada ja vaadelda neid teadlikkusega. Samuti ka siis, kui istume selge, voolava oja kaldal, kuulame ilusat muusikat või vaatame suurepärast filmi, ei tule meil endil selles voolus, muusikas või filmis täielikult ära kaduda. Me saame alati endast ja oma hingamisest teadlikud olla. Kui meie sees särab teadlikkuse päike,saame enamikke neist ohtudest vältida. Vool saab olema puhtam, muusika harmoonilisem ja filmilooja hing täiestiselgelt nähtav.

Algajatel mediteerijatel võib tulla soov linnast lahkuda, et minna maale ja püüda oma vaimu vaevavad aknad sulgeda. Maal suudame saada üheks tasase metsaga ning end taasavastada ja taaselustada ilma, et ümbritseva maailma kaos meid minema pühiks. Värsked ja vaiksed metsasalud aitavad meil säilitada teadlikkust ning kui meie teadlikkusel on tugevad juured, saame ilma ainsagi kõhkluseta olla teadlikud kõikjal. Siis võime soovi korral linna tagasi tulla ja siia jäädagi, tundes end vähem vaevatuina. Kuid vahel on linnast lahkumine võimatu ja meil tuleb leida värskendavaid ja rahustavaid võimalusi, mis meid keset meie tormilist elu raviksid. Kui soovime, võime külastada sõpra, kes meid lohutaks, või teha pargis ühe jalutuskäigu ja tunda rõõmu puudest ja mahedast tuulest.

Ükskõik, kas viibime linnas, maal või metsikus looduses, tuleks meil enda hoidmiseks ümbritsevaid olusid hoolikalt valida ja oma teadlikkust igal hetkel toita.

Autor: Thich Nhat Hanh

Allikas: Thich Nhat Hanh "Meelerahu igas sammus", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Meelerahu meistri Thích Nhất Hạnhi elutarkused

Sadhguru 60 imelist tarkusepärlit elust, armastusest ja õnnest

12 karmi elutõde, mida me ei soovi tunnistada, kuid mis on tõsi