Paljud ei oska luua paralleele oma käitumise ja tagajärje vahel. Alati on ju kergem süüdistada partnerit, kedagi kolmandat või näiteks elu keerdkäike. Et oma käitumismustrit muuta, on vaja järjepidevust, pidevat tegelemist endaga. Terapeudina tean, et vähestel jätkub selleks julgust ja/või püsivust. Inimesed, kes on väga ebakindlad, ei tunnista endale, et ei saa hakkama, ega suuda seetõttu küsida ka abi. Nad lajatavad kogu oma pahameele partneri peale välja, tehes nad probleemide korral ainuvastutajaks.

Suhtumine "kaks korda käisin paariteraapias, ei aidanud" ei vii samuti sihile. Me ei eelda, et teeme kaks korda kõhulihaste harjutusi ja saame six-packi või et õpime kahe tunniga ära hiina keele - nii ei saa me ka arvestada, et kahest korrast nõustaja juures piisab.

Suhetele mõjub halvasti seegi, et meil ei ole ühist platvormi. On justkui naistejutud (nagu Eesti Naises ja Annes & Stiilis) ja meestejutud (nagu Ehitajas ja Spordis). Aga kus on meie jutud? Kus on see koht, kus saame rääkida asjadest, mis puudutavad meid mõlemat - nagu paarisuhe? Praegu saame parimal juhul rääkida ettevõttest või kodust ja aiast, mis on ka muidugi oluline. Kuid inimese elukvaliteet oleneb just suhete sügavusest ja turvalisusest. Suhted määravad, kui õnnelikud või õnnetud oleme. Head suhted vähendavad ärevust ja depressiooni ning teevad meid tugevamaks - nii vaimselt kui füüsiliselt. Seevastu halb suhe suurendab stressi ja depressiooniriski, mis võib muuta meid emotsionaalselt tuimaks ja vähem empaatiliseks. See on aga suhtele hukatuslik.

Psühholoog Sue Johnson ütleb: "Oleme pikka aega oletanud, et täiskasvanuna kasvame välja intensiivsest läheduse, hoolitsuse ja lohutuse vajadusest, mis sidus meid lapsena nendega, kes me eest hoolitsesid; ning et täiskasvanuna tekkinud romantiline kiindumus on peamiselt seksuaalne. See on täiskasvanute armastuse täielik moonutus. Vajadus sõltuda ühest erilisest inimesest -teadmine, et kui me "hüüame", on ta meie jaoks olemas - ei kao kuhugi. Tegelikult jääb see vajadus püsima hällist hauani."

Kuulen palju sildistamist mõlemalt poolelt, nagu "mehed on sead" või "naised on mõrrad". See ei ole eluterve ning viib meid ainult teineteisest kaugemale ja suuremasse konflikti. Me kõik oleme elus haiget saanud vähemalt ühe mehe või naise käest - on selleks siis ema või isa, õde või vend, naine või mees. Mõned on saanud haiget lausa mitme mehe või naise käest. Aga siin ei tohi teha üldistust ja panna süüd poolele inimkonnale. Minagi olen haiget saanud mitme mehe käest, ent mehed on minu jaoks siiski pühad. Mehed on kaitsjad, turvalisuse loojad, hoidjad, suuremeelsed, lahked ja heade naljade toojad tumedatesse hetkedesse. Jah, on väärkohtlejaid, kes ütlevad partnerile inetuid sõnu, nagu "tropp" või "pane suu kinni", tõstavad häält ega pea kokkulepetest kinni. Paljud isegi ei tea, milline käitumine tähendab emotsionaalset väärkohtlemist. Nii et annan siin definitsiooni.

Emotsionaalseks vägivallaks saab pidada halvustavate nimetustega kutsumist, valetamist, hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (sh naljaga), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, ähvardamist, varjamist, solvamist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, teise ignoreerimist, korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinni pidamist, häbistamist, naeruvääristamist, ironiseerimist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta, täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti - inimese käitumist ei ole võimalik ennustada) ja impulsiivsust (reageerib või tegutseb mõtlematult, teeb otsustusi ilma täit infot omamata).

Emotsionaalseid vägivallatsejaid leidub nii meeste kui naiste hulgas. Aga on ka palju selliseid mehi ja naisi, kes on väga toredad, südamlikud, hoolivad. Olen oma kabinetis mitmeid kordi kuulnud väidet: "Mina ei ole veel kohanud ühtegi toredat meest (naist)!" Terapeudina võin aga öelda, et kui kõik mehed (naised) on halvad, tuleb pilk endasse pöörata ja küsida: kuidas ma selline sitamagnet siis olen? Mida ma ei oska veel näha, et lasen kogu aeg seda läbi? Mida ma pole veel ära õppinud?

Kõigi suhteprobleemide allikas on hirm, et partner ei olegi see turvaline inimene, kellele saame toetuda, kui elu sisse sõidab. Kui me ei ole suhtega rahul, hakkab enamik meist teist süüdistama ja eemale tõmbuma. Selle asemel et tunnistada oma hirme ja vajadusi ning otsida kontakti hetkedel, mil tunneme end ebakindlalt.

Küsimused, mida me aju suhtes esitab, on: "Kas ma saan sinu peale loota? Kas sa oled minu jaoks olemas?" Kui vastus on "ei" või "võib-olla", aktiveerub kohe me roomajaaju, mis kontrollib võitle-või-põgene-reaktsioone. Teadlane Jaak Panksepp avastas, et imetajate aju on reguleeritud nii, et kiindumusisiku hetkelist kadumist märgatakse kohe (meie, inimesed, märkame ka emotsionaalset eemaldumist), mille tagajärjel vallandub paanika. See vallandub igasuguse eemaletõrjumise ja mahajätmise ohust. Partneri eemaldumise või hoolimatuse tajumine teeb haiget. Samuti teame ajuskaneeringutest, et füüsilise valu ja suhtega seotud valu neuraalne töötlemine kattuvad täiesti otseselt, mis selgitab, miks oleme nii tundlikud hingevalule. See mõjub kehale samamoodi nagu füüsiline valu. Ja veel üks oluline mõistmine: tänapäeval me teame, et tegelikult on meeste kätes võim, mis puudutab suhteid. Just mehed on need, kes otsustavad oma tegevuse või tegevusetusega ära, milline kvaliteet ja tulevik suhtel on.

Enamasti tahavad mehed suhtes rohkem seksi, vähem konflikte ja seda, et naine imetleks neid. Aga probleem tekib, kui mehed ei mõista, et saavad seda siis, kui nad on usaldusväärsed ja turvalised naise jaoks. See tähendab, et sa teed seda, mida ütled. Et kohtled naist lugupidavalt (arvestad tema arvamusega otsuste tegemisel, kuulad teda, nii nagu soovid, et sind kuulatakse, kui sul mure on, ei solva teda, ei kutsu teda inetute sõnade või nimedega, ei karju ta peale, ei ähvarda teda). Kõik see, mida kutsume elementaarseks viisakuseks ja mida ootame teistelt.

Psühholoogilises vallas on ainus suur erinevus meeste ja naiste vahel agressiivsus. Mehed vihastavad ja muutuvad ähvardavaks või vägivaldseks kiiremini. Siinkohal on oluline mõista ajukeemiat ning selle erinevust meestel ja naistel. Aju toodab oksütotsiini, mida peetakse monogaamiamolekuliks ja armastusehormooniks. See vabaneb nii orgasmi ajal kui ka kallite inimeste füüsilises läheduses olles ja nende puudutusi tundes. Suurem kogus oksütotsiini suurendab meie empaatiat, kalduvust teisi usaldada (ka võõraid), lülitab välja meie ohudetektori ning aitab lõdvestuda ja tunda rahulolu. Naiste oksütotsiini tase on tavaliselt kõrgem, mistõttu vajavad nad rohkem turvatunnet. Just seetõttu on mehe usaldusväärsus nii oluline naise jaoks. See aitab meil ka mõista, miks naised on tundlikumad meeste sõidustiili, hääle valjuse ja kehakeele suhtes ning miks naised kardavad rohkem. Meestel aga seevastu on kõrgem vasopressiini tase, mis soodustab agressiivset käitumist.

Meest, kes ei ole õppinud oma emotsioone reguleerima, ei saa usaldada, ta ei ole turvaline. Uuringud aga näitavad, et naise jaoks käib turvalisus ja iha koos. Ilma turvatundeta on naisel väga raske tunda erutust. Teadlane Omri Gillath, kes on uurinud meeste ja naiste seksuaalsust, ütleb: "Ma oletan, et üks põhjus, miks naistel on meestega võrreldes ajus rohkem oksütotsiiniretseptoreid, on see, et nad vajavad stressi vähendavaid keemilisi aineid rohkem. Nad võivad neid vajada suuremal hulgal selleks, et hirmu välja lülitada, olla võimelised erutuma ja seksima." Naised on füüsiliselt haavatavamad ja nende jaoks on seksimine palju suurem risk - oht rasestuda, kogeda väärkohtlemist või vägistamist. Seega, et rohkem seksida, on mehel vaja õppida olema turvalisem ja usaldusväärsem partner oma naisele. Kõige ebaerutavam mees naise jaoks ongi see, kes ei pea kokkulepetest kinni, kes käitub ebaviisakalt (tõstab häält, ütleb inetult vms) või kes ei märka naist.

Kõikide nende uute teadmistega seoses on oluline, et mehed treeniksid end olema emotsionaalselt intelligentsed ning kasvataksid oma poegadest tõelised mehed, kellele ei ole oluline ainult muskli ja rahakoti, vaid eelkõige südame suurus. Ameerika lastepsühhiaater Bruce D. Perry ütleb: "Mitte kõik inimesed ei ole humaansed. Inimolend peab õppima, kuidas saada humaanseks. See protsess võib ka vahel minna väga valesti."

Siiani ülistatakse ebatervet kuvandit "tugevast mehest". Naised kodus teavad väga hästi, mis hinda tuleb perel maksta selle hoidmise eest. Selline mees ja isa on kodus tihti ärritunud ja närviline, tunneb vähe empaatiat oma partneri ja võib-olla ka laste vastu. On enamasti väsinud, võib tarvitada rohkem meelemürke, on vähe kodus jne. Näen liiga palju mehi oma kabinetis, kes tegelevad tagajärgedega, mida oleks saanud lihtsasti vältida. Meestele on naine tihti see ainus, kellele oma raskustest vahel pihitakse. Ja kui naine halva suhte tagajärjel mehe elust kaob, kohtab ta suurt üksindust. See aga viib ületöötamise, mõnuainete tarbimise või juhusuheteni, et valu tuimestada.

Viimased aastakümned on andnud eriti rohkelt teadmisi armastusest, suhetest, emotsioonidest, sellest, mida teevad edukad paarid ja mida need, kes lõpetavad lahutusega. Ameerika psühholoog John Gottman suudab oma uurimisrühmaga lausa 94% täpsusega ennustada, millised paarid jäävad õnnelikult kokku ja kes lähevad lahku. Ja seda lihtsalt jälgides partneritevahelist vestlust 15 minuti jooksul - kas nad märkavad teineteise katseid taastada suhtes lähedus, kas ja kuidas esineb nende suhtes suhtepurustajaid. See, kas paar jääb kokku või mitte, on seotud sellega, kui palju nad veedavad aega tülitsedes või positiivselt suheldes.

Stabiilses suhtes kehtib maagiline 5 : 1 ehk niikaua, kuni paari suhtluses on viis korda rohkem positiivseid tundeid ja suhtlust kui negatiivseid, on suhe stabiilne. Arvamus, et paar, kes väga palju tülitseb, on õnnetu, ei pruugi olla üldse tõsi. Vastupidi, nad võivad olla väga õnnelikus suhtes, sest oskavad pärast teineteist positiivsusega üle valada.

See võib mõnele üllatusena tulla, aga positiivsed tunded ja positiivne suhtlus ei teki iseenesest. Selle nimel peab tööd tegema ja oma mugavusest välja tulema, oma mõtteid ja käitumist teadlikult valima. Õpetame ju lastele elementaarseid teadmisi - et ei tasu käsi vastu kuuma ahju panna, sest siis saab põletada. On vaja teada, missugune teguviis mõjub suhtele purustavalt, et oskaksid seda vältida.

Mis kutsub külla suhtepurustajad?

  • Uskumus, et konflikt on halb.

Konflikt suhtes ei ole halb. On hoopis hea, sest viib edasi, aitab suhtel ja partneritel kasvada. Aga on inimesi, kes kannavad endas uskumust, et kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu. Partneri eriarvamust tõlgendatakse rünnaku või manipulatsioonina ning reageeritakse ebaadekvaatselt. Inimesed, kes on väga ebakindlad, ei kannata partneri eriarvamust üldse välja ja võivad suhtesillad põletada. Konfliktis olles ei tohi kaotada austust oma partneri vastu, kuna see teeb lahkheli katastroofiliseks. Austus tähendab, et ollakse võrdsed. See tähendab omakorda seda, et kui oled oma partneriga eriarvamusel või kui oled saanud tema käitumisest pihta, siis sa otsustad jääda viisakaks ning ei alanda, solva ega kritiseeri teda selle eest. Partnerile ära panemine või tema ignoreerimine välistab igasuguse austuse ja teeb sust emotsionaalse väärkohtleja.

  • Me ei võta oma partneri muret ega frustratsiooni tõsiselt.

Me ei proovi mõista, mis on partneri mure taga, me ei kuula. Me ei ole huvitatud sellest, kuidas saaksid mõlemad olla olukorraga rahul, vaid ajame taga ainult oma õigust, tühistades niiviisi oma partneri mured. Reaktsioonidega "Milles probleem on!? Kõik on ju hästi!", "Sa lihtsalt tahad võtta mu kallal!" või "Sa ei saa ilmselgelt asjadest aru, aga mina saan" kahjustad kindlalt oma suhet. Ainus õige toimimisviis on partneri mure või frustratsiooni korral peatuda ja paluda: "Kallis, tule istu minu juurde. Räägi mulle, mis sinuga toimub. Ma hea meelega kuulan." Ja kuulates julgustad partnerit ennast rohkem avama ja rääkima, sest su eesmärk on teda mõista ja aru saada, kuidas tema asju näeb.

Oma kabinetis kuulen inimesi tihti ütlemas: "Ma tahan muutuda paremaks. Ma tahan olla parem inimene (partner)." Ja samas näen, et hetkedel, kui avaneks võimalus olla parem partner, ema või isa, valitakse siiski suhte purustamine. Ikka öeldakse halvasti, ikka keeldutakse teist kuulamast-mõistmast, kui midagi ei meeldi ning tekitatakse rohkem haavu. Seda eneseks paremaks muutmist rikub mõte: "Aga mul on ju õigus!" Ja mugavus mitte teha endaga pidevalt tööd. Jah, sul on õigus olla pahane. Jah, sul on õigus tunda viha, kurbust, hirmu, seda, et sulle tehakse ülekohut jne. Aga sul ei ole õigust väärkohelda teist osapoolt. Sul ei ole õigust tõsta tema peale häält. Sul ei ole õigust teda maha teha, solvata ega ignoreerida.

Kui inimene ei muutu, ei juhtu see seetõttu, et ta ei ole selleks võimeline, vaid et ta ei taha piisavalt palju muutuda. Kui tahad, siis teed. Ja kui ei saa oma jõududega hakkama, otsid abi. Kuidas suhtuksid töötajasse, kes ütleb: "Ma tahan õppida inglise keelt, et saaksin klientidega suhelda", aga siis näed, et ta ei käi kursustel, ei loe, ei uuri, ei vaata neid kanaleid, mis aitaksid tal seda keelt omandada?

Tõenäoliselt laseksid ta lahti, sest:

  • ta ei ole usaldusväärne - ütleb üht, teeb teist;
  • tal puuduvad vajalikud oskused, et olla firmale kasulik.

Kuidas sina oled oma suhtele kasulik, kui sa ei tee endale selgeks paarisuhte ABC?

Autor: Kadri Sakala, sertifitseeritud Imago suhteterapeut ja koolitaja, holistiline regressiooni terapeut

Allikas: www.kadrisakala.ee

Lugu ilmus originaalis ajakirjas Eesti Naine, aprillis 2018

Loe lisaks: Alkeemia lugemisnurk. Mida naised tegelikult meestelt tahavad?

Suhteterapeut annab nõu: paarisuhte ABC

Neli levinud suhtehävitajat ja nõuanded, mida nendega peale hakata

Rääkimise kunst: kuidas tülitseda kooselus nii, et pinged maanduks ja suhe säiliks?

Jälgi mehe tegusid | 11 viisi, kuidas mehed oma armastust näitavad