Hullusest päästab meid teadlikkus, mitte unelemine!

Kui me pole varem harjunud endaga nii lähedases kontaktis olema, siis võib see alguses tunduda ebamugav või isegi hirmutav. Vaata, kui vähe suudavad tavaliselt inimesed vaikust taluda. Kardame üksindust ja tundeid, mis võivad pinnale kerkida. Me üritame pidevalt ennast info ja tegevuste sisse ära uputada ning tunneme, et läheme hulluks, kui meil midagi teha pole.

Mis on inimese suurim sõltuvus? Usun, et kõige suurem neist on mõtlemine, aga me ei teadvusta seda sõltuvusena, olgugi kõik ümbritsevad inimesed selle ohvrid. Pidev mõtlemine, muretsemine, hinnangute andmine ja analüüsimine kurnab meid nii ära, et tihti on inimesed valmis tegema mida iganes, et sellest vabaks saada. Lisaks takistab see meil kogeda elu tema täies hiilguses, sest oma peas elamine ei võimalda näha reaalselt toimuvat. On küll inimesi, kes väidavad, et neile meeldib pidevalt mõelda, kuid paljusid meist ajab see hulluks. Näiteks mina olen suutnud mõtlemisega isegi füüsilist peavalu tekitada. Õnneks olen õppinud enda meelt rahustama ja seda ilma igasuguste lisaaineteta.

Paljud inimesed valivad iseenda ja oma mõtete eest põgenemiseks uinutavad ja tuimestavad meetodid, näiteks hakkavad tarbima alkoholi, tubakat või teisi narkootikume. Mõnel kajab peas nii valulik hääl, et nad võtavad endalt isegi elu. Teised küll säästavad oma tervist, kuid sukelduvad sügavalt televiisori- või arvutimaailma. Tõsi küll, et mõttemeel hakkab meid seejärel vähem vaevama ja toimub teatud lõõgastumine, kuid sellel on ka väga kõrge hind. Reaalsuse eest põgenemine ja uinumine viib meid ebateadlikkuseni. Mõttest kõrgemale tõusmise asemel langetakse sellest madalamale ja mõnikord jõutakse isegi täiesti vegetatiivsesse seisundisse, kus ei omata enam mitte mingisugust kontrolli. See pole samm inimteadvuse arengus, vaid on hoopis taandareng kaugesse minevikku, loomalike reaktsioonide ja impulsside keerisesse.

Selline ebateadvuslik seisund ei aita meil lahendada ühtegi probleemi ja on samas ka väga ohtlik, sest me imame enda alateadvusesse kogu info, millega elus kokku puutume. Inimesi, kes on sellisesse transsi langenud, on väga lihtne hüpnotiseerida. Kogu eliit koos poliitikute, meedia- ja reklaamiinimestega teab seda ning on valmis välja käima suuri summasid, et teha oma mõtetest sinu mõtted. See loob meie ühiskonda inimesi, kes ei tee oma valikuid teadlikult, vaid on puhtalt programmeeritud looma kombel reageerima ja ettesöödetud lahendusi kasutama.

Lisaks on sellistel tegevustel suur sõltuvusttekitav toime. Ise olen seda näiteks internetis surfates märganud. Olen tahtnud arvutit kinni panna, aga enne seda jõuan ma veel kümneid lehekülgi läbi käia. Ja mitte sellepärast, et oleks mingisugune vajadus arvutisse jääda. Tegelikult tunnen selles olukorras ennast isegi ebamugavalt, justkui oleksin vangistatud. Samas mõned aastad tagasi ei suutnud ma seda isegi märgata, vaid olin täiesti hüpnotiseeritud. Kuigi internet on kokkuvõttes minu teadvust väga palju avardanud ning ma ei kujuta enda elu ilma selleta ette, võib see siiski kujuneda ka suureks takistuseks, kui seal ebateadlikult seigelda.

Tuleb endale sisse harjutada kõrgem teadlikkus ja teha toimetusi ainult siis, kui seda on konkreetsel hetkel vaja. Või kui televiisori- või arvutimaailmas viibida, siis valida pigem saateid ja programme, mis aitavad meie teadvuse arengule kaasa ega sisenda meisse vaid negatiivset ja jaburat infot, ja ei nõrgenda meie tähelepanuvõimet. Mis puutub negatiivsesse infosse, siis kindlasti ei ole vaja silmi kinni panna või ainult roosasid prille kanda, aga alati tuleb küsida endalt küsimus: mis on selle eesmärk ja kuidas ma seda kasutada saan? Pole mõtet lihtsalt viriseda ega endas musti tundeid süvendada. Mõtleme praktilisemalt! Hetkel kogeb inimkond väga palju kannatusi ja meedia tuletab seda iga hetk meelde, kuid ei tasu sellesse kinni jääda ning oma negatiivsusega veelgi rohkem kahju tekitada.

Ainus reaalsus on see, mis praegusel hetkel toimub. Kui me pole siin ja praegu, ei ela me üldse, vaid käime ringi nagu zombid. Võta harjumuseks olla võimalikult tihti teadlik nii endast kui ümbritsevast. See on palju tõhusam ravim liigse mõttetegevuse ja kurnatuse vastu. Kui oled arvutis, siis vali teadlikult kanalid, kust infot või energiat saad. Ükskõik, mis parasjagu tegemisel on, pane tähele kehas olevaid tundeid või pööra tähelepanu oma hingamisele. Märka sügavust vormide taga, looduse ilu ja lillede lõhna. Kuula! - Ott Lepland teab, millest laulab.

Kulub aega, et õppida igal hetkel mediteerima ja see on täiesti normaalne. Teadlikkuse areng saab alguse sellest, kui hakkame märkama hetki, mil me ei ole teadlikud, ja see on juba väga suur samm edasi. Seejärel tajume aina rohkem rahu ja kergust enda elus ning märkame, et me ei reageeri olukordadele enam nii dramaatiliselt. Vabaneme tarbetutest hinnangutest ja võtame asju sellisena nagu need on. Elu muutub mängulisemaks ja meel teravamaks. Mõistame, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Sisemisest tühjusest ja avarusest sünnib puhas olemise rõõm.

Vabadus on kauneim aare maailmas, hoidkem ja hinnakem seda!

Teadlikkuse mõju minu elule

Teadlikkus on andnud mulle võimaluse teada, kes ma olen. Tegelikult on see siiamaani müsteerium, nii et eelkõige on teadlikkus aidanud mul aru saada, kes ma ei ole. See on andnud mulle piiritu vabaduse ja kerguse, mis laseb mul nautida iga elukogemust sellisena nagu see on. Ma suudan tähele panna nii minu sees kui ka minu ümbert toimuvat. See paneb mind tundma end elavana ja samas müstilisena. Näen und, olles teadlik nägijast ja mängin elu, olles teadlik mängijast. Ma ei võta enam elu liiga tõsiselt ja ma arvan, et see on kõige suurem vabadus, mis inimesel võib olla. Kuna ma ei karda surra, siis ma ei karda ka elada.

Milleks elada hirmus ja hoida kramplikult asjadest kinni? Mis mõte sellisel elul on? Mõned inimesed ei suuda aru saada, kuidas on võimalik elu nii lihtsalt ja muretult elada, kuid mina ei saa sellest aru, miks on vajalik elu nii tõsiselt võtta. Liigun tänavatel, poodides või istun bussis, kõikjal näen ma surmtõsiseid nägusid, mis väljendavad tohutut hirmu ja ebakindlust. Igal pool varitseks justkui oht, mille suhtes peab äärmiselt ettevaatlik olema. Muretsetakse ellujäämise pärast, kuid samas ei tegeleta elu elamisega. Kummaline, kas pole?

Minul sellist reaalsust vaja pole. Kui olla loll tähendab olla muretu, õnnelik ja vaba, siis hea meelega olen ma loll igavesti, nii selles kui ka järgmistes eludes. Inimesed vaadaku ise, mis nad selle nii-nimetatud tarkusega peale hakkavad ja kas nad ka surivoodil sellest kiitvalt räägivad.

Teadlikkus on võimaldanud mul kogeda tõde ja näha maailma tunduvalt objektiivsemalt. Kui mul on valus, siis on mul lihtsalt valus - kogen vaid teatud tasemel võnkumist või kuulan omapärast muusikapala. Kui nutan, siis ma nutan ning tunnen sellest samal ajal isegi mõnu, sest iga tunne on kaunis sellisena nagu see on.

Ma imestan iga päev selle üle, kui palju lihtsamaks on muutunud õppimine ja info vastuvõtmine. Kui ma veel keskkoolis käisin, siis pidasin ennast sageli keskmiste võimetega õpilaseks, kellel läheb arusaamiseks pisut kauem aega, kuid teadlikkus on pannud mind sageli tundma end isegi geeniusena. See on lihtsalt uskumatu, kui palju võimekamaks me muutume, kui suudame ennast aeglustada ja tähelepanu juhtida. Ma saan teha paljusid asju, mida ma varem poleks tõenäoliselt teha suutnud või mis oleks hulga raskemalt kulgenud. Võtsin ette isegi viiuliõppe, milles arenen üsna jõudsalt, sest mul on oskus kuulata muusikat, tunnetada oma keha, lasta lahti õppimise käigus tekkinud ebamugavatest tunnetest või reaktsioonidest, ja panna tähele, mida ma teen. Lisaks sellele ei ole mul enam ühtegi negatiivset uskumust enda võimete suhtes, nii et ma saan kogu oma energia arengule suunata.

Samuti on tervenenud minu suhted. Ma ei ärritu enam nii kergelt nagu varem, ja ma suudan teadlikult muuta oma minevikust tingitud käitumismustreid. Näiteks kunagi ma reageerisin oma ema peale üsna agressiivselt, kui ta mind arvutis toimetamise ajal segas või midagi minult palus, ning ma ei saanud ise ka nendel hetkedel oma käitumisest aru, kuid tänu teadlikkusele ma vabanesin nendest mustritest totaalselt. Kõigepealt märkasin ja tunnistasin, seejärel muutsin ümber. See protsess võttis küll natuke aega, kuid ma sain sellega hakkama ja minu uus isiksus on nii harjumuspäraseks kujunenud, et mul on eelnevat olukorda isegi raske meenutada. Minu sees on rohkem armastust kui kunagi varem ning ma suudan suhelda avatud südamega. Teadlikkus on toonud minu ellu harmooniat!

Mida rohkem sa hetkes viibid, seda rohkem hakkad tundma, et oled justkui üliinimene. Su meel on selge kui kristall ning sa ei võta enam elu nii tõsiselt. Sinus pulbitseb kustumatu vägi, mis paneb sind tundma end superkangelasena. Iga su tegevus võtab täiesti uue mõõtme. Oled tähelepanelikum ja õpid kiiremini. Teadmised ja arusaamised tulevad justkui iseenesest. Enam ei pea nii palju pingutama, vaid kõik lihtsalt jõuab sinuni. Su aju töötab efektiivsemalt ning paraneb ka mälu. Sinu intuitiivsed võimed suurenevad ning otsuste tegemine muutub kergemaks. Suudad efektiivsemalt nii rääkida, kirjutada, laulda, tantsida kui ka pilli mängida. Isegi argipäevane jalutamine või autoga sõitmine muutub kvaliteetsemaks. Iga sinu samm ja liigutus muutub eriliseks. Ja varsti tundub terve elu nagu kunstiteos, mida mänguliselt lood.

Selles seisundis ei tunne sa ennast kunagi üksi, sest oled ühenduses kogu Universumiga. Oled kõik ja samas mitte midagi. Puhas teadvus ja armastus, mis lihtsalt kogeb.

Autor: Madis Mark

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Madis Margi raamatust "Valu kingitus".