David, kolmekümnendates eluaastates mees, kes töötab vabakutselise kirjanikuna, muutub iga kord, kui ta alustab kellegagi kohtamas käimist, omandihimuliseks ja klammerduvaks. Kohe, kui ta tutvub kellegagi, kellega tal võiks edaspidi tekkida hea suhe, muutub ta vaatamata kõigile pingutustele hoopis neurootiliseks, klammerduvaks ja ebakindlaks. Nagu David, nii hakkavad ka paljud meist - kes muidu saavad suurepäraselt hakkama, kellel on hea töö ja head sõbrad - äkki käituma samalaadselt just siis, kui silmapiirile ilmub väikegi võimalus romantiliseks suhteks. Hakatakse käituma, nagu oleks kohutav nälg armastuse järele.

Armumine on iseenesest justkui regressiivne tegevus. See viib meid otse meie nälja tuumani - nälg tähenduse, mugavuse, turvalisuse, rahulduse järele. Ihkame sellist seksuaalset lähedust, kus kaovad igasugused piirid ja jääb vaid täielik ühtsus ning ürgne õndsus, mis meenutab mitmeti ema ja väikelapse vahelist suhet ideaalis.

Armuakt kätkeb eneses ühinemist, kus kahest saab üks energia. Me ei ole enam üksi. Meie kaitsed on maas. Me paljastame oma tõelise olemuse ja saame taasühenduse, külastame taas oma algset kodu - aega ja kohta, kus eraldatus, identiteet ja autonoomia olid meile täiesti tundmata mõisted. Kui me oleme end lihtsalt eluga kohandanud, mitte terviklikult elanud - kui oleme kuidagi toime tulnud, mitte vanadest haavadest tervenenud, siis kõik see tuleb pinnale, kui armume või hakkame kohtamas käima. Isegi enne seksuaalse suhteni jõudmist võime näha, kuidas regresseerume lapse seisundisse, muutume klammerduvaks ja omandihimuliseks; selle võib vallandada juba lihtsalt ka seksuaalse suhte ootamine või seksuaalse erutuse kogemine selle inimesega seoses

"Klammerdumine" põhineb sisemisel puudustundel, kuna varases lapsepõlves pole olnud võimalik teistele toetuda. Kui me klammerdume, siis tahame teistelt saada seda, mis lapsepõlves vajaka jäi. Kuid kahjuks ei saa me neid lapsepõlves rahuldamata jäänud vajadusi käesoleval hetkel piisavalt rahuldada, ja eriti mitte inimestega, keda me vaevalt tunneme. Keegi ei saa kunagi heaks teha minevikust pärinevaid probleeme - et meie vanemad ei armastanud meid sellisel moel, nagu meie seda vajasime. Keegi ei saa tasa teha nendepoolseid suuri puudujääke.

Milline kummaline kosmiline nali, et vaatamata kõigile headele kavatsustele, tõmbume ometigi inimestega, kes armastavad meid sama puudulikul moel nagu need inimesed, kes esmalt meie eest hoolt kandsid. Mis kummaline nähtus see on, et see destruktiivne ja haiget tegev dünaamika - mis on meile kogu aeg põhjustanud agooniat ning kurbust - kodub ikka ja jälle?

Angela on kleenuke kolmekümnendates eluaastates naine, keda kasvatas ema, kes diagnoosimata depressiooni tõttu veetis enamiku ajast voodis. Kuigi Angela usub, et ta ema armastas teda, ei tajunud ta lapsepõlves kunagi tema armastust. Pigem tundis ta lapsena, et on emale koormaks ning kohustuseks. Seetõttu õppis ta olema vähenõudlik. Angela on terve elu oodanud, et prints valgel hobusel tuleks ning haaraks ta kaasa ja pühendaks kogu oma elu tema õnnelikuks tegemisele. Ta on juba aastaid igatsenud, et keegi tuleks ja annaks talle kogu selle armastuse, mis tal lapsepõlves saamata jäi. Hiljuti kohtas Angela meest, kes talle väga meeldib ja kellega ta loodab lähemalt tuttavaks saada. Mehel aga oli väga pealetükkiv ja nõudlik ema, kes tahtis, et ta oleks juba väga noores eas "mees majas", kuna isa nende peres polnud. Seepärast tekib mehel Angelaga koos olles tunne, et taas peab ta suurel määral vastutama ühe naise eest, kes hakkab teda igasuguste nõudmistega ja vajadustega kurnama. Rääkida sellest, mida ta ühelt mehelt vajab, oli Angela jaoks väga suur samm. Ja kui kohutav, kui mees reageeris nii, nagu oleksid naise vajadused talle koormaks ja kohustuseks. Kõik, mis oli kord emaga, kordub taas - mehe kõige kohutavam unenägu.

Asi pole selles, et viga on meie nõudmistes, vaid pigem selles, et üritame neid rahuldada valel moel. Isegi kui keegi teine sooviks meile anda seda, mis meil lapsepõlves puudu jäi, jääb see sõelaga vee kandmiseks, kui selle algse haavatasaamisega pole piisavalt tegeletud. Seni, kuni me pole tervenenud, pole vahet, kui palju keegi meid armastab. Varsti on süda jälle seest õõnes ja seesama igikestev nälg ootab kustutamist.

Ka lõputu imetlemine ei suuda toita puuduses kasvanud südant, mis on emotsionaalselt ankurdatud minevikku. Kui olete "klammerduv", siis tähendab see, et tegutsete ikka veel vana trauma mõju all olles ega funktsioneeri emotsionaalses mõttes olevikus. Kas lapse jaoks on see trauma, kui tema eest ei kanta piisavalt hoolt? Kui ta ei tunne, et teda armastatakse, et ta eest pidevalt headuse ja imetlusega hoolitsetakse? Loomulikult. Kas sellest meeletust valust, mida põhjustab see haav, saab üldse tõeliselt terveneda? Loomulikult. Kuid esmalt peate te valmis olema ise andma endale seda, mida need inimesed ei suutnud teile anda, kes teie eest tollal hoolitsesid. Peate loobuma ootamast, et keegi teine annab teile kõike. Nad ei saa seda teha. Te ei saa seda, mis teil lapsepõlves puudu jäi, kunagi kellegi teise käest saada, juhul kui te ise aktiivselt igas mõttes ei tegutse, et seda endale ise anda. Me nimetame seda "iseendale lapsevanemaks" olemiseks.

On kurb tõdeda, et see, mida me minevikus meie eest hoolitsenud inimestelt ei saanud - tähelepanu, toetus, turvatunne ja armastus - on ka praegu puudu. Me ei saa enam kunagi sinna aega tagasi minna ja toonast olukorda muuta - see on traagiline. Aga nagu iga kaotuse puhul, on vaja läbida lein, et jõuda lõpliku eesmärgini - aktsepteerimiseni. Sest aktsepteerimise puudumine on see, mis panebki meid ikka veel pingeliselt klammerduma fantaasia külge, et ühel päeval tuleb keegi, kes teeb selle kõik meile heaks. Sellise fantaasia külge klammerdumine külvab kaost meie ellu. Me ei astu oma romantilistesse suhetesse täiskasvanutena, vaid pigem nagu lapsed, kel on täiskasvanu keha. See on sama hea, kui anda nelja-aastasele auto võtmed; kindlasti lõppeb see õnnetusega. Loobumine unistusest, et ühel päeval tuleb prints valgel hobusel ja päästab meid hädast, on esimene samm täiskasvanuks saamise teel, alles siis oleme me valmis andma ja vastu võtma armastust.

On aeg aru saada, millest meil vajaka jäi, ja siis seda endale anda. Peame tervendama oma südame ja vabanema sisemisest vaesusest ning ilmajäämistundest. Siis ei tõmbu me enam nendega, kes haavavad meid samal moel nagu need inimesed, kes esimestena meie eest hoolt kandsid. Alles siis hakkame me tõmbuma partneritega, kes on piisavalt terved ja terviklikud, et armastada meid just sellisel moel, nagu seda vajame. Aga alles siis, kui oleme otsustanud, et väärime armastust ja armastame tõesti ka iseennast, saab tõeline armastus meie ellu juurduda.

Ideaalis on isad need, kes pakuvad rahulikku turvatunnet, materiaalset turvalisust ning juhatust, kuidas toime tulla ühiskonnas. Emad annavad tingimusteta armastust, hoolitsust, emalikku kaitset, armastavaid puudutusi ja toetavad meid ning julgustavad meid maailmas toime tulema. Kui vanemad jagavad meile kõiki neid asju kestvalt, siis integreerime need endasse. Neid asju võiks nimetada ka meie "sisemiseks ressursiks", millest kujuneb nii-öelda meie sisemine maastik. Nende sisemiste ressursside puudumine ongi meile kõik need aastad valu põhjustanud, muutes meie elu nii vähe rahuldustpakkuvaks ning häirivaks. Põhjus pole mitte selles, et teiste inimeste seas poleks kedagi, kes meile seda kõike annaks, vaid pigem selles, et meie ise pole osanud endale seda kõike anda. Aga nüüd, täiskasvanutena, saame me ise enda eest hoolitseda, õppides integreerima kõike seda, mis selle pika aja vältel meile nii kättesaamatuks jäi.

Kohtan sageli naisi, kes soovivad endale abikaasat leida, aga samas ei suuda end eemale hoida "pahadest poistest", kes neid üksnes seksuaalselt ära kasutavad ja siis kunagi ei helista, või kui ka helistavad ja tulevad, siis midagi vastu andmata. Ma nimetan selliseid poisse "armastuse varasteks", mitte meesteks, ükskõik, mis vanuses nad ka ei oleks, sest kui poisist on mees saanud, siis on ta omaks võtnud kaitsja ja hoolitseja rolli. Nende eesmärgiks on saada armastust ja ise väga vähe vastu anda. Kui küsin nendelt naistelt nende isade kohta, siis reeglina selgub, et neil kas ei olnud isa või siis isa ei hoolinud neist või oli nende suhtes ükskõikne. Neil jäi puudu kogemus, mida see tähendab, kui meesterahvas neid kaitseb ja jumaldab. Sest enamasti ei satu naised, keda nende isa jumaldas ja kaitses, sellistesse suhetesse. Seega on nende naiste ülesandeks õppida iseennast jumaldama ja armastama ning kaitsma, aktiveerides enda sees oleva meesenergia nii, nagu oleksid nad endale isa eest.

Teise näitena võime rääkida naistest, kelle ema ei olnud eriti hoolitsev. Sellest tulenevalt on neil raskusi rahunemisega, kui nad on ärritunud või hirmul. See võib isegi põhjustada sõltuvuste teket, sest rituaalne käitumine kipub sageli asendama enda rahustamise oskust. Seega on nende ülesandeks õppida enda eest hoolitsema ja end rahustama.

Hiljuti rääkisin oma sõbraga, kes enne oma õnnelikku abielu oli kaks korda lahutanud. "See läks nii," alustas ta, "et esimesel korral oleksin ma nagu oma isaga abiellunud ja teisel korral oma kasuisaga. Seekord olen ma lõpuks ometi abiellunud enda jaoks õige mehega ja ei loo enam uuesti seda, mis mulle isa või kasuisaga seoses haiget tegi." Kui me selle üle arutlesime, lisas ta: "Mulle näib aga, et sina oled kuidagi sellest kõigest mööda hiilinud ja sa abiellusid kohe selle õige mehega, ainult et sul võttis tema leidmine hiiglama kaua aega." (See oli vihje faktile, et ma abiellusin alles neljakümne kahe aastasena.) "Tegelikult oli minu puhul mitteabiellumine ekvivalendiks sinu kahele esimesele abielule," vastasin ma. "Kuna minu bioloogiline isa ei kasvatanud mind ja mu kasuisa oli üsna hoolimatu ja tõrjuv, siis olin harjunud, et minu elus puuduvad nii armastus kui ka toetus."

On aeg kaotustel minna lasta ja anda ise endale kõike seda, mille puhul olete oodanud, et keegi teine teile annaks. Kui teie vanemad ka ei osanud või ei tahtnud täita teie vajadusi ja soove, siis teie saate nüüd ise kujundada oma elu selliseks, et kõik need vajadused ja soovid oleksid täidetud. Te saate ise olla armastav, lahke ja hea ning seda kõike ka teistele jagada; te saate käituda suuremeelselt nii enda kui ka oma vanematega.

Armastuse valimine, kui ümberringi on selle puudus, ainult kinnitab meile, kui väärtuslik on meie elu. Võib-olla andsidki teie vanemad oma parima. Võib-olla mitte. Aga oluline on, et teie leiaksite oma tee koju, oma terviklikkuse juurde.

Harjutus

Võtke välja oma päevik ja kirjutage mõni minut alljärgnevatel teemadel. Kirjeldage oma isa parimaid omadusi ning kuidas ta väljendas oma toetust ja armastust. Millal te ennast koos temaga turvaliselt tundsite? Kui sageli pidas ta oma sõna, mis ta oli andnud teile või teistele? Mil moel ta teid alt vedas? Kirjeldage oma ema parimaid omadusi ning kuidas ta väljendas oma toetust ja armastust. Kui lähedane olite temaga? Millistel puhkudel kogesite, et ta on õiglane ja lahke? Millistes olukordades ta teie arvates ei olnud seda? Millisel moel vedas ta teid alt?

Nüüd tehke nimekiri sellest, mis teil lapsepõlves puudu jäi. Kasutage abivahendina allpool olevat nimekirja, et täpsemalt aru saada, millest teil puudu jäi.

  • Hoolitsemine (teie rahustamine, kui olite pettunud; igapäevased hellad puudutused; headus ilma mingi konkreetse põhjuseta jms)
  • Igapäevahügieen (keha pesemine, pesu pesemine, teie hammaste eest hoolitsemine jms)
  • Põhilised elulised oskused (majandamine, arvete maksmine, kodu ja auto eest hoolitsemine jms)
  • Järjekindlus ja sõnapidamine (vanemad pidasid oma sõna; te teadsite, millele saate loota; elul oli kindel rütm; nad suutsid elatist teenida jms)
  • Tähelepanu (vanemad olid sageli teiega koos, märkasid ja reageerisid teie meeleolule, kuulasid teid, oskasid asju näha teie vaatenurgast jms)
  • Teie annete arendamine (märkasid teie andeid, tunnustasid neid, aitasid teil neid arendada jms)
  • Turvatunne (kaitsmine õdede-vendade vaenuliku käitumise eest, maailma eest, teineteise eest jms)
  • Imetlemine (teile rõõmu valmistamine ja teie tunnustamine, teiega koos maailma ilu nautimine jms)
  • Piiride austamine (teie privaatsuse austamine, aktsepteerimine, et teil on õigus öelda "ei" jms)
  • Tingimusteta armastus (teid armastati, ilma et oleksite pidanud end kuidagi "tõestama"; vanemad armastasid teid, ilma et nad oleks teile enda vajadusi peale surunud jms)

Kui olete selle nimekirja valmis saanud, siis kirjutage või lausuge järgnevat iga puudu jäänud omaduse kohta. Mina, ________ , vabastan ja andestan ________ , et ta ei ________ mind. Nüüdsest ma ________ ennast. Ma luban, et annan oma parima alates tänasest ja ________ ennast ja ma kuulutan ________ täielikult enda omaks.

Lisa. Praktiline ülesanne

Tehke tänases päevas midagi, mis annaks teile seda, mis teil lapsepõlves puudu jäi (näiteks kui teie ema polnud eriti hoolitsev, siis valmistage täna endale erilise hoolega üks lemmiktoit; kui teile ei õpetatud, kuidas oma kulusid-tulusid balansseerida, siis paluge ühte sõpra, kes on raha küsimustes hea, et ta tuleks ja õpetaks teile, kuidas seda teha; kui teilt oodati alati nõustumist teiste nõudmistega, siis proovige täna alati väljendada seda, kui te millegagi nõus pole).

Autor: Katherine Woodward Thomas

Allikas: Katherine Woodward Thomas "Kuidas leida seda "õiget"", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Ideaalsel suhtel on 9 tunnust, mille järgi seda ära tunda. Vaata järgi, äkki olete ka teie ideaalne paar!

Armastussuhe on meie elu üks suurimaid väljakutseid

Millist armastuse keelt räägid sina?

Armastuse energia ja harmooniline suhe

Tasakaalutus meheliku ja naiseliku energia vahel