Esmalt - elu ise on meie peas olev mõte. Kas siis mõttel ehk kontseptsioonil saab olla mõte? Mõte saab olla vaid vaatlejal kui subjektil. Elul iseeneses ei ole mõtet! Küll aga inimesel, kes mõtleb ja otsib tähendust. Nii nagu kaart ei ole kunagi teritoorium, vaid ainuüksi püüd seda maastikku kirjeldada. Nii ei saa me mõtete abil kunagi tunnetatavat ammendavalt kirjeldada.

Müstikud ütlevad soovi kohta leida tõde järgmist: "Tõde ei ole mõistusega võimalik puudutada, küll aga on võimalik seda tunnetada."On küll olemas üks kirjeldus elu kohta, mis mind senini kõnetab. - "Elu on kui keeristorm, ja me õpime, kuidas olla selle keeristormi vaikusesilmaks!"

Elu olemuseks on muutus ja muutumine, nii ka keeristormi olemuseks, kuid keeristormi keskmes on alati vaikus, ka siis, kui keeristorm paisub orkaaniks. Igaühe elumuutuste keskmeks on tema ise (Sina ja Mina!). Muutuste sees toimetulek eeldab kohanemisvõimet ja oskust - see, mis jäik, ei püsi pikalt. Nii on jätkusuutilikkuse eelduseks kohanemisvõime ja oskus, mitte niivõrd stabiilsus, mida kiputakse enesestmõistetavalt tihti arvama.

Kuid kui heita pilk selle küsimuse - "Mis on elu mõte?" - taha, siis näen seal alati seismas küsijat. Ning nüüd jõuan ehk lähemale ka küsimuse tuumale. Mis on minu elu mõte? Täna ma pean iskliku elutunnetuse seisukohast parimaks õpetajaks kaslasi. Nad hoolitsevad igal eluhetkel kõigiti selle eest, et neil oleks oma kehas hea ja mõnus olla ja et keha tunneks end hästi; usun, et sellest isiklikust pühast ruumist algabki kõik. Seda saab teha ainult tunnetades. Me keegi ei kahtle ju, et see, mida suhu paneme, peaks meile tunduma meeldiva maitse ja lõhnaga. Olen kogenud, et kui me vähem mõtleksime, et mis on meile hea, vaid rohkem tunnetaksime, mis on hea ja mis mitte, siis märkaksime, kuidas iga hetkega enesetunne vaid paraneb.

Märkan iga aastaga aina enam, et mida rohkem ma ennast liigutan tunnetuse järgi, seda paremaks läheb enesetunne ja seda tähendusrikkam ja ilusam tundub elu. Ma arvan, et mulle isiklikult on oluline olla õnnelik ja teha rahu maailmaga, mis on pidevas muutumises nii minus kui ka minu ümber. Olla õnnelik ja inspireeritud ning teha selleks iga päev midagi. Mitte lükata seda kuhugi kaugesse tulevikku. See on teatud mõttes kui pidev uue tasakaalu leidmine sisemise ja välise vahelises ruumis.

Õnnelikkus seisneb tegelikult väga väikestes asjades, näiteks selles, et leian iga päev midagi, mis mind inspireerib, ja et luban enesel sellesse süüvida kasvõi silmapilguks. Õpin iga päev aina enam, kuidas kogeda igas hetkes elusust; see on kahtlemata joovastav ja aina lihtsam.

Reaalsus on peamiselt see, mida me tunneme. Mõtted tulevad ja lähevad, see, mida me tunneme, mõjutab meie väärtusi, hoiakuid, hinnanguid ja käitumist. Sümpaatsele järgneme ja soovime seda taas kogeda, ja antipaatsest hoidume ja seda väldime.

Kogu eelneva jutu võtaksin kokku järgneva mõttega, mis on minu elus olnud juba aastaid tunnetussuuniseks: kõnni ilu teed (teeda iluda), nii et ilu on sinu sees, sinu taga ja sinu ees ning sinu ümber. Sa oled rajaleidja oma isiklikul ilu teel ja tunned igal hetkel ära, mis on sulle hea!

Autor: Erki Kaikkonen, jutuvestja, elukutseline elu-uurija

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust "Hallo, Kosmos! Elu mõte", kuhu Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" autor Ingrid Peek kogus seitsme aasta jooksul sadadelt erinevatelt saatekülalistelt uuritud vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele.