Rääkides tulnukatest kujutame oma kujutlusvõime piires ette siiski iseennast, ainult kummalise kehakuju või arenenud tehnoloogiaga. Võõras on olemas, sest nagu eksisteerivad UFO'd, on nad tuttavad koheselt peale tuvastamist. Meie probleem teise intelligentse liigi leidmise, selle otsimise ning isegi sellest mõtlemisega tuleb meie suutmatusest endast välja astuda. Seda viga on üritanud parandada kujutlusvõime, mis annab läbi fiktsiooni edasi kujutisi mitteeksisteerivatest objektidest ja nähtustest ("Maailmate sõda", Excalibur, ükssarvikud ja Loch Nessi koletis). Meie maailm on nii rangelt piiritletud, et kõik meie katsed leida Teist ehk Võõrast on juba eos luhtunud. Võõras on väljas korraga nii ratsionaalse, teadusliku spekulatsiooni kui ka kujutlusvõime piiridest.

Rääkides teistest intelligentsetest eluvormidest, ei pea me silmas ahve ega delfiine. Me peame silmas meiega laias laastus võrdsel või kõrgemal tasemel olevaid eluvorme, keda on üritatud paigutada teistele planeetidele. Ka teistesse dimensioonidesse paigutamine on üsna levinud meetod nende "asukohta" määrata kuid teise planeedi ja teise dimensiooni hüpotees on laias laastus võrdne haldjamaa väljendiga. Võõra kujutis tuleb meile pigem peninukkide kaudu, kus meile võõras olend oli kauge kontinendi elanik: sealtmaalt, kus algasid meile tuntud territooriumi kaardistamata alad, elasid draakonid ja kannibalid. Me ei tundnud neid rahvaid. Nad olid meile võõrad, kuigi välimuselt olid nad meile väga sarnased. Neil oli sarnane kehaehitus, nad käisid sital ja nad surid kui nende pea kehast teraga eemaldada. Ometigi polnud nad "meie".

Kuid tõeliselt Võõras eluvorm ei ole elu vorm, sest see lähtub väärast eeldusest nagu teaksime me mis on (1) elu, (2) reaalsus ning (3) meie. Intelligentse eluvormi tingimuseks on eneseteadvus. Me ei tea, mis või kus see täpselt asub. Me aimame. Reaalsus ise läheb aastatega aina veidramaks, mille mõistmisele pani kabelimatsu kvantfüüsika areenile sisenemine. Elu definitsioon on samuti lahtine, sest selle lõplik mõistmine eeldab kõikide elu vormide läbiuurimist ja kaardistamist. Ehk eksisteerib ka eneseteadlikke silikoonivorme? Hapnikku ja valke mittetarbivaid olendeid? Me ei tea eriti palju. Kõige hullem on asjaolu, et me oleme ka iseendile võõrad. Ainus tuttav koht on konsensuaalne reaalsus läbi ühiskondlikult kokkuleppelise korralduse, mille lõkke ümber me koopasuu ees istudes hõimuna väriseme. Pimedast tuleb võõraid hääli. "Mine vaata ise, kes seal kolistab kui teada tahad."

Võõras eluvorm on üle mõistuse. See ületab meid, jäädes oma ideaalses vormis seega meile nähtamatuks.

II. Kõik on Võõras

See on teooria, mis on rohkem tundmus kui ilukirjandus ning natukene vähem kui essee. See siin on osa Võõrast. Ja kui ma ütlen Võõras, siis ma mõtlen natukene "tulnukas". Kuid see pole seesama tulnukas, mis asub sinu peas. See on selline tulnukas, kes oleks meie mõistmisele nii võõras et meil pole selle tajumiseks piisavalt meeli ega mõistmist.

See on Võõras, mis liigub ajas ja ruumis täiesti teistmoodi, kui bioloogilise aegumistähtajaga eluvorm. Tal puudub vorm ja ta on superelus. Tal puudub isiksus ning välimus, kui see just meiega kokku puutuda otsustada ei sooviks. See on nii Võõras, et meie tajuksime seda läbi aja ja ruumi prisma moonutatult, segmentidena. See on Võõras, mis ületav meie semantilisi märgisüsteeme. See on ülim tõlkimatu informatsioon, raamat mida pole võimalik lugeda või näha kuid millest liigub legende ja unenägusid. Selline Tulnukas oleks ennekõike teadvusepõhine, jättes vahele maise manifestatsiooni. See ilmuks meile ebaloogiliste või ootamatute nähtustena. Meie mõttehaare libiseks temalt maha, sest me ei suudaks temast kui kontseptist kuidagi kinni haarata.

Tõeliselt Võõras oleks reaalsem kui meie. See oleks meie poolt vaadatuna paradoksaalne, võimatu. Täpsemalt, see peaks olemagi just võimatu olemise vorm. Selle kirjeldus ei tohiks olla aksepteeritud, sest see on liiga ulmeline, uskumatu. Sa ei tohiks sellest kirjeldusest midagi veenvat leida. Kümne kombitsaga, lilla peenike koera moodi piiksuv Käsna-Kalle on palju reaalsem, kui See. Me teame, kuidas näevad välja kombitsad. Me teame kuidas näeb välja lilla värv. Ja koer. Ning Käsna-Kalle. Kuigi koer kui loomaliik ja Käsna-Kalle kui popkultuuri fiktsioon on reaalsusastmelt väga erinevad, eksisteerivad need meie teadvuses hetkel samal tasemel. Me suudame neid mõlemaid võrdselt ette kujutada. Seega on iga sinu ettekujutuslik versioon Võõrast väär. Selle aja peale, kui sa Sellest mõelda jõuad on see juba eest minema kujutanud.

Üheks selle elu vormi tingimuseks on selle seotus teadvusega. Meie oleme õhus. Kala on vees ja õhus. Võõras on teadvuses. Sellel on täiuslik kamoflaaž: ta väldib endale mõtlemist, enda ette kujutamist. Kui sa suudaksid Võõrast hetkel luua täpse visualisatsiooni, juhtuks sinu ümber või su sees midagi kohutavat, paranormaalset, õnnist. Osa temast manifesteeruks.

Kuid Võõras on korraga elu vorm, mis ühendab endas objekti, mõtte objektist, vormi ja sümboli ning heli koos emotsiooniga. Võõras on kõikjal meie ümber ja meie sees, sest see on vältimatu. Sellise olemise vormi eksisteerimine on vältimatu. Muidugi võib teistel planeetidel eksisteerida näiteks bakteriaalset elu. Kuid see pole elu, mida me otsime. Me otsime kas teisi hõime (endasarnaseid humanoide, kellega on võimalik suhelda ja kaubitseda, keppida ja sõdida sarnaselt konkistatooride ja pärismaalaste antagonismile) või meist kõrgemat eluvormi. Kui me otsime tulnukhõime, siis loodame alati, et uues suhtluses oleme siiski meie konkistatoorid.

Inimese iha Teise järele on nii suur, et me oleme nõus riskima raadiosignaalide kosmosesse paiskamisega, olles samal ajal teadlik võimalusest, et neid vastuvõttev võõras eluvorm ei pruugi olla sõbralik. Selle eest on meid hoiatanud päris mitmed teadlased. Me otsime neid väljastpoolt siiski edasi. Meist kõrgem eluvorm poleks aga meist kõrgemal (ülevalpool, kosmoses) vaid ületaks sees/väljas mõisteid. See oleks korraga sees ja väljas, füüsiline ja vaimne, asi ja asja vari. Võõras ei liiguks ruumis ringi, vaid ta ületaks ruumi, olles korraga kõikjal ning eikusagil. Seal, kus vaja. Fenomen on reaalne vaid siis, kui eksisteerib sellele reageerija. Meie endi olemasolu nõuab Võõra olemasolu. Õigemini: see nõuab enda olemasoluks meid. Me peame Teda tajuma, olema tema reaalseks muutumise alustajaks. Tulnukad ei maandu kosmoselaevaga põllule, vaid keskööl hakkab inimkonna peas õitsema veider lill.

III. See on siin

Kuidas siis säärane kõrgem eluvorm välja näeks? Kuidas me seda ära tunneksime? On see üldse võimalik? Tundmatut pole võimalik "tunda", kui see ei otsusta end ise tutvustada. Meil pole selle tundmiseks piisavalt mõistmist. Kui see valiks end äärmiselt lihtsustada, siis poleks see terve Tema. See on probleem, millega oleme inimkonnana kontakti uurides silmitsi: meie massteadvus pole selleks valmis. Üks lihtsustatud näide sellest fenomen-eluvormist oleks oma sõrmede väljapistmine musta vee alt: välisele vaatlejale tunduks ilmuvat viis erinevat, kuid sarnast objekti. Kui me seda kätt sinnamaani välja tõstaksime, oleksime teadlikud ka seda jälgivast eluvormist. Nimelt ehmuks see eluvorm tervet keha nähes ära. Seega peame suhtluseks kasutama peidetud meetodeid. Muidugi juhul, kui me üldse selle madalama, segaduses eluvormiga suhelda soovime.

Tema vorm on kohutav. Seda/teda ei saa tervikuna tajuda, sest see oleks meie teadvust rebestav sündmus. Me ei jõuaks seda ratsionaliseerida, mõtelda. See muudaks meid, sest see tuleks läbi meie teadvuse ja korraga taevast/maa alt/pööningult. Sel viisil peidab see end meie eest nagu peitevõrgu all lamav fotograaf varjab end pildistatava metslooma eest. Võõras omaks peale füüsilise olemise variandi ka primaarset teadvuspõhist vormi. Ja see on põhimõtteliselt vormitu. See on mõttevorm, mis on "üle". Võõras näibki meile üleloomulikuna. Mitte paranormaalse, vaid supernormaalsena.

Võõra eksisteerimine ei ole passiivse jälgimise vorm sarnaselt veidra looma jälgimisele. Selle jälgimine teeb meid osaliseks. Kujuta ette raamatut, mida lugedes oleksid sa korraga raamatu tegevuse osa, selle autor ning ka kõrvaltvaataja. Võõra sekkumine paljastaks meie jaoks kogemuslikul baasil kõrgema tõe Elu, Surma ja Reaalsuse kohta. Need poleks enam eemalvaatamise ja jälgimise põhised teooriad, vaid kogemuslik faas mis mõjutab esmalt meie teadvust ja viib meid võõrasse "kohta" mis asub väljaspool aega ja ruumi. Võõras on väljaspool aega ja ruumi ning väga otseses mõttes.

Seega on Võõras kogu aeg olemas olnud. Sellel pole kindlat vormi ning paistab igaühele vastavalt selle inimese mõistmisvõimele. Selle motivatsioonid oleksid meile mõistmatud. Juba puhtalt definitsiooni järgi oleks Võõras meile vaatepunktist (1) uskumatu, (2) absurdne ning (3) õudne. Kui me tajuksime koera või Käsna-Kallet, siis on mõtted nendest ohutult meie peas. Koera keha oleks füüsiliselt kusagil olemas. Võõras oleks meie peas reaalselt olemas, sest see ületab meile tuntud füüsilise reaalsuse.

Võõras poleks objekt ega mõte, vaid ületaks meie definitsioone tajutavast fenomenist. Rääkides kontaktist, võtaks selle kontakt meiega vormi teatud tingimuste piires. Esiteks ei oleks tegu ühe ajas oleva kindla punktiga, kus see järsku ilmuks ja end teatavaks teeks. Säärane olend ilmuks Kogu Aeg, ehk läbi aja ning vastavalt iga inimolendi konkreetsele teadvusele. Ma pean silmas juba häirivat asjaolu, et idee Võõrast on juba osa Võõrast. See tekst on omakorda tema "rakk" või jälg mudas. Selles vormis annaks teda veel paljundada, kui tekst välja printida. Siis on see olemas nii füüsilisel kujul kui ka sinu peas. Kõik tajutav on tema pikenduseks.

Võõras looks homo sapiensiga kontakti kaheksal miljardil moel. Või sajal triljonil moel (kui palju on teadvust omavaid inimesi kunagi eksisteerinud). Teadvust on aga ainult üks ning nii ilmutab ta end korraga miljarditele, kuid samas Ühele. Ma ütlesin ju, et paradoksid tekivad, kuid see on Sellele lähenedes normaalne. Glitch'id tulevad sisse. Läheb järjest uskumatuks, kuni su ratsionaalne mõtlemine selle eemale tõukab, või avastab, et need on talle mõttes tuttavad ning on Musta Augu gravitatsioonist pöördumatult haaratud. Mida teadlikumaks me muutume, seda enam me Võõrast tajume. Inimese enda tundmaõppimise oskus on pöördvõrdeline maailma tundmaõppimise tempoga. On paradoksaalne, et peame tõdema oma rumalust enne kui meil on võimalus saada natukenegi targemaks. Seega peame mõistma, kui vähe me elust, endast ja reaalsusest teame. Alles siis hakkab kontakt võimalikuks saama.

IV. Võõras oled sa ja võõras olen ma

Läbi aja ilmutaks see end vastavalt inimeste tasemele. See paneks end kujutlusvõimesse, mis on inimese ainus reaalne supervõime. Me loome selle läbi poolreaalseid objekte. Korraks ilmutab see ennast Lovecrafti loodus, siis mõnes muus vormis. Selle jaoks pole vahet, kas tegu on käega katsutava fossiili või fiktsiooniga: need sõrmed läbi tumeda veel tulevad korraga, kuid me tajume neid natukene erineva suuruse ja kujuga. Pole viis võõrast, vaid Üks Võõrast. Kõige hullem lugu meie jaoks selle tajumise juures ongi meie "taju". Me ei suudaks Võõrast tajuda ega taluda, sest see paljastaks meie jaoks peidus olnud teadmatuse. Justkui öeldakse hellale lapsele jõuluõhtul, et Jõuluvana ei eksisteeri, ainult miljon korda hullema efektiga. Miljon-triljon korda hullem. Kontakt toimuks reaalsuse kõrgemal tasemel, ehk siis Võõras peaks tulema meie juurde ja meid tõstetakse enda olemise tempost välja. Korrga lasteaiast kõrgeima kvantfüüsika kursusele.

Kokkupuude Võõraga meenutaks tõeliselt õudusjutte meie liigi nihilistlikeimalt autoritelt: see ajaks meid momendiga hulluks, paljastades meie teadmatuse ja enesepettuse, kõrvetades läbi identiteedi kiibid ja tekitades rea äärmiselt ebameeldivaid füüsilisi efekte, kui teadvuses tekkinud lühis tõlgib end kehakeemia tasandile, mis vallandab omakorda kehalised vaevused nagu võimaliku ajuverejooksu, oksendamise, minestamise ja muud traumad. Ilukirjandus ja seda inspireerinud "päris"-maailm on üks ja seesama. Fiktsioon ja fossiil on teineteise kommentaarid. See on Võõra kehaosa.

See on olnud märkimisväärselt tasakaalukas, hoides end peidus. Kui see end ilmutab, siis meile seeditavates vormides. Võõras võib ilmneda hallutsinatsiooni või halli mehikesena katkuhaual. Kas politseiraportis või tuttava jutus paranormaalsest nähtusest. Nii puutub Võõras kõikidesse meie olemise valdkondadesse, sest Võõras on meie teadvuse suurem elanik täpselt nagu peab nurgas tudisev ämblik end ruumi peremeheks. Inimesena teame, et ämblikul on suurema ruumi väikene nurk ning et selles elukeskkonnas toimuvad ämblikule niivõrd mõistetamatud asjad, et need ei vääri talle seletamist. Ja kui me tahame ämblikuga suhelda, siis teeme seda primitiivselt ja kohmakalt: pakume sellele süüa või pühime ta minema. Ka hävitamine on suhtluse vorm, nõudes kahepoolset osalust. Kui see mõtteviis viia kvantfüüsika tasandile, hakkab mu pea juba valutama.

Lõpuks saab väita, et Võõras näib austavat inimese loomulikku evolutsioonilist tempot: usklikumas ilmas astub see välja Neitsi Maarjana, tehnoloogilises faasis lendava kosmoselaevana. Sama ka ideedega. Kui arenenud elu vorm on jätnud bioloogilise vormi teisejärguliseks ja on suuteline vahetama vorme nagu meie riideid, siis ei saa meie seda ise kunagi tajuda. See peab meie juurde tulema. Meie ei saa selle juurde minna. Eriti lootusetuks teeb seda selle eksisteerimine väljaspool aega ja ruumi, mistõttu näeb see reaalsust säärase nurga alt, et me ei suudaks seda hoomatagi. Võõras on seega väljaspool tajumist.

Võõra jõud oleks ka suutlikkuses mõjutada meie teadvust nagu meie saame mõjutada oma elukeskkonda: rajada kaljudesse koopaid, ehitada palkmaju või langetada metsa. Nii saaks säärane supereluvorm meiega suhelda ja seejärel kustutada mälestused, mõjutada teadvust ja kontrollida meid kui hüpiknukke. Me oleme sellega sauna taga rääkimas käinud ehk juba lapsest saati, kuid Võõras on "väljaspool mäletamist". Me ei saa reaalselt mäletada ebareaalseid asju, asju mida ei "juhtunud". Võõras juhtub selle järgi "kogu aeg", sest laiemas reaalsuses eksisteerib ainult praegune hetk ning kogu aja kontseptsioon on omane ainult inimese kujutlusvõimele.

Seega omab see täielikku kontrolli nagu meie omame "kontrolli" ämbliku üle: see lihtsalt ei hooma meid, ei mõjuta meid ega sega meid. Kui neid just tohutul hulgal ei sigi. Ja me pühime nad korraks nurgast ära teadmisega, et tekivad hiljem ilusti tagasi.

V: V nagu Võõras

Käesolev tekst on tulnukas. Täpsemini, üks "tulnuka" kontaktivorme. See juhtub aegamisi, sest väiksele lapsele on Jõuluvana mitteeksisteerimisest julm teatada. Sa ütled talle, kui leiad, et tolle konkreetse lapse vaim on valmis. Jõuluvanast ei räägita kõikidele teda uskuvatele lastele teatud ajahetkel, vaid individuaalsel baasil. Mis on kõige selle eesmärk: me ei tea. Kuid see on kogu aeg siin olnud. Võõrast ei leia teiselt planeedilt, vaid meie "seest". Siin mängib suurt rolli ka kujutlusvõime, mis paneb kahtluse alla meie idee reaalsusest. Tuleb välja, et maailm pole must ja valge ning reaalne ja ebareaalne, vaid maailm on teadmatu. Kuigi lapsele võib rääkida, et kõikjal kujutatud jõuluvana "pole olemas", siis on jõuluvana samas ikka kõvasti olemas. Sõltub vaid mida me olemasolevaks pidada suudame.

Tulnukaga võib kontakti saada individuaalsel baasil, sest see on igaühe jaoks erinevas vormis. Teadvuspõhine olend on võimeline tajuma kõiki meie mõtteid ja emotsioone, asendama neid endale sobivatega ja suunama ühiskonna arengut sinna, kuhu soovib. Kui tahad, viid ämbliku õue. Kui tahad, viskad prügikasti. Suurimaks takistuseks "maavälisest elust" rääkimisel on meie enda ego, mille järgi oleme tohutult huvitavad ja erakordsed. "Kui ma end teisel planeedil näeksin, siis tuleksin küll uurima, kust ma selle jope sain." Tõsi võib olla aga see, et säärane olemise vorm ei tunne meie vastu konkreetset huvi ning me pole sellele mõistatuseks.

Samuti oleks oluline mainida, et kontakti kogemus oleks personaalselt oluline vaid temale, kellega see toimub. Seda ei annaks jutu ega kirjelduse kujul teistele edastad, kuna see leidis aset esmalt tolle inimese teadvuses ja seejärel füüsilisel tasandil (tundmused läbi tajude).

Meie ideed maailmast ja endast on klišeed, sümboolsed hologrammid. Me ei tunne ennast ega maailma. Võõras saab siin tegutseda üpris häirimatult, sest meil puudub igasugune kriitiline mõtlemine, oleme pimestatud must-valgest maailmapildist ning hajuva tähelepanuvõimega. Võõra jälgi saab ajada aga inimtegevuses endas: kuidas tekivad trendid kirjanduses ja kunstis, või läbimurded tehnikas. Jungi alateadvusest tungivad siia viis võõrast sõrme. Tuleb välja, et ideed võivad mõtelda ennast füüsiliseks ja raamatut oskavad kirjutada autorit. Võõra reaalsuse mõistmine võib viia satori või skisofreeniani.

Nad pole "teiselt planeedilt", inglid või Azathoth. Need on sõrmede nimetused, mida me anname meie poole sirutava, natukenegi äratuntava ajatu fenomeni poolt. Võõras pole maaväline, vaid ma-väline eluvorm. See on kõikjal ja kogu aeg. See on siin, praegu su peas ja su ees, aga sa ei näe muud kui seda juttu, sest see on kõik, mida sulle hetkel lubatud näha.

See puudutus ja kontakt oli mõeldud su mõistusele.

Autor: Mikk Pärnits

Loe ka Mikk Pärnitsa lugusid: Keele nõiduslik mõju: sõnumise ja algkeele otsinguil

Esimese keele otsinguil: keelel ja sõnal on teadvusele "maagiline" mõju

Elu mõtte otsijatele: tõmba müra vähemaks, ära mõtle üle ja ole teiste vastu hea!