Minu üleelamised olid muutnud mind mitte ainult tõsiseks ja kinniseks, vaid ka ärevaks, et võin midagi valesti teha ja teisi ärritada, kartsin nende hinnanguid, et olen saamatu. Ja minu traumaatiline kaklus pani mind viha kartma - nii minu enda kui ka teiste oma - ja see viis mind omakorda veelgi suurema sulgumiseni, hakkasin vältima mitte ainult viha ja raevu, vaid enamikku tugevaid emotsioone.

Elasin noorena sügavalt läbi kõiki neid muresid, mis noortel on seoses oma enesekindlusega, välimusega, seksuaalsusega, intelligentsusega ning sooviga olla "lahe". Elasin koolist kaugemal, eemal koolisõpradest, kuigi tahtsin väga nende hulka kuuluda, osaleda kõiges selles, mida nemad teevad. Mõnikord langesin kampade kiusamise ohvriks. Ja peale igapäevast pikka bussisõitu jõudsin sageli tühja koju, kus tundsin end veelgi üksildasemana, ilma igasuguse hoolitsuseta. Tundsin, et olen eraldatud, segaduses ja stressis, sain vaevu oma eluga hakkama.

Armusin tüdrukusse, kellel olid samuti raskused, keeruline olukord kodus ja kalduvus dramaatilisteks emotsionaalseteks väljapurseteks ning nende pursete järel sulgus ta endasse. Meeldisime teineteisele ja soovisime üksteist hoida, aga kumbki meist polnud emotsionaalses mõttes piisavalt terve, et teisele adekvaatset toetust pakkuda.

Mitu kuud hiljem võttis mu sõbratar valuvaigistite üledoosi. Ta jäi küll ellu, aga mina võtsin seda kui isiklikku läbikukkumist, mida ei saa enam kunagi muuta.

Selleks ajaks, kui olin 16-aastane, tundus mulle, nagu oleksin uneskõndija. Mu vanemad märkasid, et olen endasse kapseldunud, ebatavaliselt vaikne ja masenduses. Ema viis mu psühhiaatri vastuvõtule ja esimest korda diagnoositi mul depressioon. Arst kirjutas mulle rohud, mida ma võtsin küll mõned nädalad, aga otsustasin siis, et neist pole siiski abi. Ja ma lõpetasin nende võtmise, ilma et oleksin seda kellelegi öelnud.

Vaevlesin veel mitu kuud, kuni juhtus midagi täiesti ootamatut, toimus vapustav murrang, mis muutis mu elu. See lõi pealt ära kaane, mille alla olin oma elu surunud, ja selle sündmuse positiivne järelmõju kestis veel aastaid.

Tol päeval olin just jõudnud oma tühja koju ja tugitooli vajunud. Nagu tavaliselt, haudusin oma probleeme - probleeme, millele mul vastust polnud. Tundsin end tühjana. Kõik näis mõttetu ja ma olin liiga väsinud, et sellele tundele vastu võidelda. Lõpetasin vastupanu. Üheks hetkeks vaikis mu sisemonoloog, mis oli täis võitlust ning ohvrimentaliteeti, ja ma andsin alla. Tunnistasin, et kõik tundub mulle mõttetu, ja lasin endal seda tunnet tunda. Kõige tajumine mõttetuna aina süvenes, kuni mattis mind täielikult enda alla. Kool, suhted, kodune elu, elu ise - kõik oli täiesti mõttetu. Mul polnud mingit jaksu, et midagi teha, ja nii ma siis istusin, tundes selle kõige tohtut raskust.

Spontaanselt hakkasid esile kerkima veelgi sügavamad emotsioonid. Näis, nagu oleks emotsioonidel mitu erinevat kihti, ja peale seda, kui olin kogenud ühte neist, paljastus järgmine, sügavam kiht. Mõne minuti jooksul asendus mõttetuse tajumine lootusetuse tajumisega. Istusin vaikselt edasi ja panin seda tähele ning tundsin seda. Lootusetus aina kasvas, muutus kõikehõlmavaks. Peagi tundus, et kõik on lootusetu: mina olen lootusetu, inimkond on lootusetu, kogu eksistents on lootusetu.

Istusin edasi ja taaskord muutus ka see tunne. Tundsin, et kõik käib üle jõu, ja see tunne muutus aina võimsamaks. See näis lõputu, valgus kõikjale, täitis iga prao ja koha terves universumis. Kartsin, et see lämmatab mind ära, lükkab mu pikali ja hävitab mu, aga ma ei suutnud end liigutada. Jäin paigale ja jälgisin seda tunnet, elasin selle läbi. See tunne muutus meeleheiteks. Must meeleheide oligi kõige selle keskmes, nagu varjutanuks see kogu eksistentsi. Tundus, nagu hävitaks see must meeleheide kogu reaalsuse, rebiks puruks kogu universumi, kõik selle sees, mina kaasa arvatud. Suubusin vaikselt sellesse hävingusse. Tundsin kiiret hirmuhoogu, kui kõik läks ümberringi mustaks. See oli täielik, haarates kõik endasse. Must tühjus. Tundus, et nüüd on lõpp, surm. Andsin alla.

Mõne minuti möödudes hakkas see tume tühjus hajuma, kergemaks muutuma. Tajusin mingi uue energia liikumist, nagu oleks kuskil keskmes hakanud miski kõrgemal tasemel vibreerima. Vibratsioonisagedus muutus veelgi kiiremaks, muutus helklevaks ja sädelevaks, nagu oleksid šampanjamullid pinnale kerkinud. Kõik see tekitas rõõmu ja heameelt. See oli lausa sürrealistlikult tujutõstev, ekstaatiline. See tunne laienes kõikjale: ei olnud nii, et "mina" kogen seda, vaid oli ainult see kõikehõlmav kogemus ise. Tundus, nagu oleks see helge energia lahustanud ära minu "mina", muutes kõik puhtaks, avatuks, otseseks kogemuseks.

Toona ma ei aimanudki, mis oli minuga just äsja toimunud, olin äkki ja ootamatult läbinud mitmeid emotsionaalseid kihte, jõudes välja oma tõelise sügava olemuseni. Ja minu olemise epitsentris asus avarus, vabadus, valgus. Kuna ma avanesin ja alistusin oma emotsioonidele, sain teada, et need juhatasid mind otse minu hinge sügavustesse, sinna, kus olen alati vaba.

Avasin järsult silmad. Tõusin püsti ja läksin kööki midagi söödavat otsima. Unustasin selle kogemuse, ei osanud seda ei tähtsustada ega oluliseks pidada. Kuid ilma et ma oleksin seda kohe teadvustanud, oli siiski midagi väga olulist minu elus muutunud. Lühikese aja jooksul läksin lahku oma tüdrukust, koolitööd hakkasid äkki laabuma, võtsin taas ühendust mõningate vanade sõpradega ja hakkasin suhtlema uute, positiivse meelelaadiga inimestega. Ka vanematega hakkasin paremini läbi saama: peale pikki aastaid tundsin, et nad tõesti hoolivad minust ja armastavad mind ning soovivad mulle parimat. Tundsin, et nad armastavad mind ja mina armastan neid.

Mõne kuu pärast olin leidnud endale ilusa ja emotsionaalses mõttes eluterve tüdruku, kellesse armusin. Ka mu vaated muutusid, olin optimistlikum, enesekindlam ja tugevam ja suhtlesin rohkem. Olin aktiivsem, tegin sporti ja olin suhtlusaltim. Põhimõtteliselt õnnelik.

Nüüd tagasi vaadates näen ma väga selgelt seda, mida tookord veel ei taibanud: peale seda, kui olin alistunud oma emotsioonidele ja avanenud oma sügavamale olemusele, tundsin end paremini kui iialgi varem, elavana ja elusana. Silmitsi seismine nende emotsioonidega, millega maadlesin, mida olin eelnevalt püüdnud vältida, mille eest põgeneda - nende emotsioonide läbi elamine, kuni need sulandusid minu sügavamas olemuses peitunud valgusesse, viiski mind järgnevaks kümnendiks tervisliku ning positiivse eluviisi juurde.

Ma ei lahendanud küll lõplikult enda depressiooni küsimust - enne lõpplahenduseni jõudmist pidin läbi tegema veel mõningaid õppetunde, avastama veel üht-teist. Kuid see oli tõeline pöördepunkt, täielik ilmutus. Oleksin ma seda ainult tookord teadnud!

Allikas: Brandon Bays, Kevin Billet "Valgus tunneli lõpus", kirjastus Pilgrim