Kritiseerimine - see on imelihtne!

Üks olulisi põhjusi, miks inimesed kire ja entusiasmiga teiste kritiseerimisega tegelevad, on see, et kaasinimeste puuduste ja nõrkuste väljatoomine annab kritiseerijale endale nauditava tähtsus- ja üleolekutunde. "Mina ju näen, kui vale, võlts ja rumal see teine on." Ja selleks, et midagi niisugust märgata, peab ju ise olema ometi õigem ja arukam, kas pole? Inimene arvab, et kui ta puhub ära teise inimese küünla, hakkab tema enda oma säravamalt põlema, nagu kirjutab tabavalt mu kolleeg Alar Tamming "Jalutuskäigus iseendasse".

Kritiseerimine annab meile rahulduse kergelt saabunud võidust ilma, et "võitlus" meid ennast kuidagi ohustaks - kriitika objekti pole enamasti kohal või ei kuule ta parasjagu me sõnu. Pole mingit võimalust, et ta meie öeldut rumalaks või kohatuks peaks või selle suisa valeks tembeldaks. Nii saame rahus tema peale näpuga näidata.

Kritiseerimine tundub pealtnäha üsna kahjutu tegevusena. "Ega mina siis halba taha! Ma annan lihtsalt edasi seda, mis on nagunii olemas, mis lähema vaatlemise korral ka kõikidele teistele silma torkaks. Võib isegi öelda, et see on minu kodanikukohus," võiks mõelda paadunud arvustaja. Ei mingeid süümepiinu!

Kritiseerimine seob inimesi, see aitab tunda ühtekuuluvustunnet. "Meie sinuga oleme palju õigemad ja paremad kui nemad. Meie saame asjadest ühtemoodi aru. Kuidas on küll võimalik, et need veidrikud nii lihtsat asja ei mõista?!" On ilmatu tore, kui saab kellegagi oma pahameelt jagada! Ühine vaenlane teeb meist verevennad.

Ja lõpuks, oma naabrite, sõprade ja kolleegide tegemistele keskendumine on lihtne ja kättesaadav viis põigelda kõrvale ebamugavast pilguheitmisest omaenese puudujääkidele. Siit jõuamegi ülemäärase kriitilisuse sügavamate põhjusteni.

Minevik mõjutab

Kriitilisuse sügavam põhjus peitub ebafunktsionaalses lapsepõlves. Autoritaarses kodus valitsevad ranged reeglid ja kivistunud veendumused. Vanemad kontrollivad lapse igat sammu ja karistavad sõnade või püksirihmaga ka kõige väiksemate vigade eest. Või siis on despoodist õpetaja see, kes osutab lapse vajakajäämistele, võrdleb teda teistega ja alandab last tolle kaaslaste ees. Niisugused kogemused jätavad jälje kogu eluks.

Teinekord siunab vanem ennast, mitte last, kuid ka see mõjub lapsele mürgiselt ja annab talle väga vildakat eeskuju. Kust mujalt kui vanematelt peaks laps õppima seda, et elu toob head, et ümberringi on inimesed, kes hoolivad ja keda võib usaldada?

Kehv lugu on selles, et täiskasvanuna ei vaja sellise lapsepõlvekogemusega inimene kedagi väljastpoolt, kes kritiseerib ja alandab, inimene teeb seda ise. Talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult enda üle kohut ja nii ta endale kinnitab: "Sa ei saa sellega hakkama, ei ole mõtet proovidagi." "Jälle tegid valesti!" "Vaata ometi peeglisse!" See on üks osa meist endist - meie sisemine kriitik, kes kõneleb kangesti meie ema või isa häälega.

Kui lapsel pole olnud mingit võimalust ebaõiglusele vastu astuda, oma viha ja alandast väljendada, on kriitilisus tema jaoks täiskasvanuna ainuke viis, kuidas enda allasurutud emotsioonidele väljapääsu võimaldada ja sisemist pinget leevendada. Teiste peale näpuga näidates ja neid madalaks tampides on kasvõi korrakski parem enesetunne, tekib kasvõi hetkekski usk omaenese väärtusesse.

Seega pole teiste kritiseerimine midagi muud kui ülekohtust ja enda alaväärsusest tingitud pingete maandamise ventiil.

Muuda meel mürgivabaks!

Ükskõik, kuidas me kriitilisust endale selgitame või end välja vabandame, on kriitika siiski paras mürk. See mürgitab suhteid, õhkkonda, kritiseeritava enesehinnangut, aga ka kritiseerija enda meelt.

Tuleks ette võtta keha ja meele detox (mürgist vabastamise) kuur. Kuidas seda teha?

Kõige üldisemalt: harjuta oma meel märkama head, suunama oma tähelepanu eeskätt inimeste ja olukordade positiivsetele külgedele! Teadlased on selgeks teinud, et inimese aju on loodud märkama ja meelde jätma pigem negatiivset kui positiivset. Seega nõuab heale keskendumine parajas annuses enesedistsipliini. Aga meile on looduse poolt antud vägev tööriist - meie tahe. See tähendab, et saame ise valida, millele keskendume ja millest eemaldume. Harjuta!

Muidugi ei peaks keegi silma kinni pigistama, kui meile endale või nõrgematele haiget tehakse või meie isiklikke piire rikutakse. Selliseid asju tuleks märgata, suu lahti teha ja oma arvamus välja öelda. Kuid märkamisel ja kritiseerimisel on vaks vahet. Itaalia psühhiaater Roberto Assagioli on öelnud, et kritiseerimistungi võib transformeerida targaks, peenelt häälestatud eristamisvõimeks. See tähendab, et sa küll märkad teise inimese ebaõnnestumist või vajakajäämist, kuid suhtud sellesse kaastunde ja sõbralikkusega. "Kritiseerides - teadlikult või mitteteadlikult - tajume enesega rahulolu, aga teist inimest tõeliselt tähele pannes tunneme tema ebaõnnestumiste pärast valu. Me ei otsi võimalust neid tema asju eraldi esile tõsta või avalikkuse ette tuua. Selle asemel soovime oma poolehoidu välja näidata ja inimest aidata," selgitab Assagioli.

Ka Dalai laama rõhutab oma esinemistes, et sallimatuse vastumürgiks on leebuse ja kaastunde arendamine oma südames. Mina praktiseerin seda oma hommikumeditatsioonis. Istun suletud silmadega, lõdvestan keha, hingan rahulikult ja kordan endamisi sõnu "leebe" ja "kaastundlik". Iga sissehingamisega kasvatan endas leebust, iga väljahingamisega saadan oma südamest maailmale kaastunnet. Mõningase harjutamise järel on kehas tunda mõnusat rahu ja hingamine muutub vabamaks.

Ühte head nippi kasutan ma veel. (Ma pole vist maininudki, et olen kriitilisuse lapsepõlves väga hästi ära õppinud. Ma usun, et minu sees elav Sisemine Kriitik on saavutanud lausa meistritaseme!) Kui märkan, et mõtlen kellestki halba või on mul kiusatus midagi negatiivset tema kohta öelda, lausun sellele inimesele mõttes: "Soovin sulle head." See juhib mu tähelepanu negatiivsetelt mõtetelt kõrvale ja annab võimaluse järjekordsele mürgidoosile "ei" öelda.

Budistlik meditatsiooniõpetaja Lodro Rintzler ("Armastus teeb haiget") tuletab meile meelde, et me kõik oleme oma elus käitunud inetult, sageli üsna sarnasel moel sellele, mida nüüd teisele inimesele ette heidame. Ütleme, et su sõber Artur unustas teie kokkuleppe, tunneb end nüüd kehvasti ja seetõttu valetab ja püüab end välja vingerdada. See kõik ajab sind kohutavalt vihale ja sa mõlgutad mõtteid sõbrale selgesõnaliselt teada anda, et ta on üks paras põrsas. Võta endale hetk aega, seisa peegli ette ja ütle: "Artur unustab olulisi asju täpselt nagu minagi. Artur valetab, kui tunneb end süüdi täpselt nagu minagi. Artur käitub aeg-ajalt nagu põrsas täpselt nagu minagi." Kas pole siin kasvõi terake tõtt? Usu mind, säärane iseendale aus otsavaatamine lahustab viha ja tekitab kergema tunde. Me kõik oleme ekslikud, meil kõigil on draakonid, kellega ühel või teisel moel võitlust peame.

Aga kõige olulisem õppetund on siiski enese väärtustamine. Nii kaua, kuni me pole õppinud ennast väärtustama, oma vajadusi tähtsaks pidama, enda häid omadusi märkama, ei jaksa me teistesse heatahtlikult suhtuda. Pane tähele, mida su sisemine kriitik sulle räägib! Mõningase hoolsa harjutamise järel on sul käes loetelu kõikidest nendest mahategevatest kinnitustest, mida enda kohta kordad. Ja siis ütle: "Stopp!" Lõpeta enese vaenamine! Lihtsalt saada see järjekordne negatiivne lause minema, nagu raputaksid saiapuru sülest maha.

Ole enda vastu salliv, leebe ja kaastundlik! Keskendu ikka ja jälle positiivsele. Siis jaksad ka teiste inimeste vajakajäämistele läbi sõrmede vaadata ja nende veidruste peale heatahtlikult muiata.

Autor: Kadi Kütt

Allikas: Joogateraapia.ee

Loe lisaks: Eneseväärtustamise õppetund: selline olen ma tegelikult

Tiina Tiitus: Kas iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja?

Millised on võimalikud ja võimatud muutused sinu elus?

Kuidas väljuda mugavustsoonist, ületada hirm ja asuda oma unistusi ellu viima?

Hakka ennast armastama: nipid, kuidas iseendaga paremaks sõbraks saada