Täiemahuline tervendamine - kogu oma olemuse koondamine

Tervendamine tähendab terviklikuks tegemist. Tervendamise alustamiseks tuleb esmalt näha, missugused osad sinust on fragmenteeritud, lahterdatud ja endast eemale tõugatud või varjus hoitud- ning läheneda neile osadele mitte usuhulluse taolise innuga või sooviga leida kiiret paranemist, vaid hoopis kannatlikkuse ja kaastundega.

Tervendamine tähendab kogu oma olemuse valgustamist, sellele avanemist ja selle integreerimist ka oma olemuse nende osadega, mida oled eitanud, unarusse jätnud, põlu alla pannud või millest oled lahti öelnud. Tegu pole sugugi lühiajalise protsessiga, sest see nõuab, et liiguksid sellest läbi täpselt sellise tempoga, mis pole ülemäära kiire ega sind liialt koorma, ning mis laseks sul korralikult seda protsessi seedida ja omaks võtta. Kui liiga kiiresti tegutsed, siis koormad end üle ja kaotad perspektiivi; kui liiga aeglaselt tegutsed, siis raugeb sinu hoog ja kirg selle protsessi vastu, suurendades tõenäosust, et otsustad ettevõtmisest loobuda.

Kuid me peame siiski liikuma, kui tahame end tervendada - selle käigus taastavaid pause ja puhkusi võttes. Me anname endast parima, et visalt edasi minna, end üheaegselt proovile pannes ja kosutades ning austades oma tervenemise aluseks olevat vajalikkust ja tähtsust.

Paljud meist on tugevalt killustunud ja meie kildude vahel pole peaaegu mingit suhtlust. Enamiku ajast pendeldame nende kildude vahel, samastades end selle killuga, mis parajasti esiplaanil domineerib, lastes sellel endaks kehastuda ja meie eest kõnelda. Mõnda kildu püüame silma alt ära hoida, sest tunneme end selle olemasolust häirituna või häbistatuna, käitudes ehk nii, nagu meil polekski neid iseloomujooni ja omistame omadusi hoopis teistele. Mõtle näiteks meestele, kes mõistavad homoseksuaalsuse valjuhäälselt hukka, aga kes ühel hetkel tulevad ise kapist välja; nende järeleandmatu rünnak homoseksuaalsuse pihta varjas ja püüdis asendada nende häbi oma orientatsiooni vastu, kuni nende fassaad lõpuks kokku varises.

Kui oma koorma endalt maha heidad, lastes lahti kõigest sellest, mis enam sulle kasu ei too, siis suudad vabamalt reisida. Mida vabamalt reisid, seda lihtsam on sul siseneda oma raskuste südamesse ja oskuslikult nende raskustega tegeleda, leides selle käigus endale kõige vajalikuma tervenemise - sellise tervenemise, mis viib su olemuse oma sisemise tarkuse, kaastunde, hea tuju ja rõõmu juurde.

Tervendamist võib näha kui sellise terviklikkuse elujõulist taastamist, mis hoiab au sees kõigi oma osade ainulaadsust, laskmata ühelgi üksikul osal võimust võtta teiste üle või teisi juhtima asuda.

Kui sinu minevik on hõivanud oleviku

Tervendamise üks osa on ka ajas rändamine, tagasiminek psühholoogiliselt ja emotsionaalselt (ja teadlikult!) oma algsete haavade keskmeks olevate hetkedeni - nende hetkedeni, mil muutsime iseend jagatuks selle nimel, et eluga edasi minna. Seda tehes ei lähe me tagasi mitte ainult narratiivses (ehk igapäevases) mälus, vaid ka emotsionaalses mälus - ja mõnikord ainult emotsionaalses mälus.

Me nagu oleksime pimedas üles leidnud juhtpaneeli, lastes sinna sisse piisavalt valgust ja hetkes olemist, et juhtmeid pisut ümber paigutada. Aga mitte selleks, et täiesti lahti saada oma valulikest mälestustest - see on võimatu -, vaid vähendada nende haaret meie üle, et me enam vaikimisi mälestuste poole ei pöörduks, kui tunneme end kannatavat samasugustes oludes, mis jäljendavad meie algsete kannatusega kaasnenud olusid.

Möödanik, olevik ja tulevik - kenasti järjekorda seatud kolmik või vähemalt nii see meile tundub. Paraku pole kvantmehaanika uurimine ainuke asi, mis aja näilist korrapära kahtluse alla seab ja lahkama hakkab, sest sama teeb ka meie elu arengusuund. Varajasest elueast pärit sündmused ja käitumismustrid võivad väga lihtsalt määrata meie praeguse tegutsemise kulgu, sageli lastes minevikul hõivata meie oleviku; see võib paista väliselt küll ilmselgena, aga seesmiselt mitte nii väga. Kui näiteks ema või isa meid tugevalt häbistasid selle eest, et me nende ootustele ei vastanud, siis võib see häbitunne endiselt meie tegemisi juhtida. Kuuleme selle häält ehk rohkem, kui tunnistada tahame, kas siis endale selliste partnerite valimisega, kes meid samamoodi häbistavad, või siis töötades sellise edu nimel, mis tõstaks meid nii kõrgele positsioonile, kus meie häbistamine oleks võimatu. Siinkohal ei pruugi me ise oma häbi märgata, sest meie väljamõeldud lahendused varjutavad seda; kuid see kükitab meis endiselt ja annab meie tegevussuunale hoogu juurde.

Seega on meie minevik suures osas ka olevikus olemas, väljendudes samade käitumistena, mis meis varem raskete olukordadega tegeledes esile kerkisid, otsekui need käitumismustrid oleksid ajas tardunud iga kord sarnaste olukordade kordumisel.

Sellised käitumised on enamasti automaatsed ja nendega kaasnevad vägagi etteaimatavad reaktsioonid, hoolimata kõigest välisest. Meie tervendamata haavad võivad küll olla silma alt ära peidetud, aga nendega seostatud käitumised tavaliselt peidetud ei ole. Me võime näiteks muutuda tugevalt reaktiivseks mingi pisiasja pärast, nagu tühi pastakas või tavalisest pisut aeglasem arvuti, kaotades end selle teatraalsuse meelevalda - meid ümbritsevate inimeste meelehärmiks; samal ajal oleme aga täielikus teadmatuses selle kohta, mis on meie reaktiivsuse aluseks ja käimalükkavaks jõuks.

Kui praegused olud on meid lükanud üle teatud energeetilise läve, võivad meie vanad kasvatuse teel sisendatud käitumismustrid kergesti taaskäivituda ja juhtimise haarata. Me küll ei pea nende ohvriks langema, aga tavaliselt ei saa me midagi ette võtta sellise reaktsiooni ilmnemise suhtes. Kui me aga suudame seda käitumist teadvustada, võime oma kurssi muuta, kuigi sedasi kontrolli kaotamisega kaasnevad tunded võivad päris tugevalt meis edasi püsida (tormi keskel kursi muutmine ei põhjusta tingimata meie rahutuse viivitamatut haihtumist!)

Ja meie minevik pole ainus asi, mis võib meie üle võimu haarata võimeisse tungida (meie enda loal), sest sama võib teha ka teiste inimeste minevik, kellega oleme varem suhelnud, samuti meie kollektiivne minevik. Mõtle, kui raske võib olla üle saada hirmust, ning siis arvesta ka kollektiivse hirmu reaalsusega - mitte kui mingi kauge täpiga kellegi teise silmapiiril, vaid elava jõuga, mis tungib meie eluruumi, kandes endaga kaasas sõnumit, et oleme mitmel moel ohus või ähvardatud, ükskõik kui palju me poleks kaugenenud elu hämaramatest osadest.

Mees, kes ei tunne oma isiklikku minevikku (ning mitte ainult kognitiivselt) piisavalt hästi, et end sellel mitte juhtida lasta, ei ole ka täiesti usaldusväärne, sest tema eiratud ja hämaras hoitud osad võivad tema üle võimust haarata ja ise asju juhtima hakata ning panna ta tegutsema viisil, mis teeb suurt kahju nii talle endale kui ka teistele.

Paljude jaoks on meie minevik endiselt suur osa meie varjust, mis on pealtnäha küll ammu kadunud, aga tegelikult siin ja praegu vägagi olemas, suunates meie käitumist palju suuremal määral, kui tunnistada tahame. Meie minevik püsib endiselt olevikus, kuni me teadlikult ja kaastundlikult viime oma oleviku ja kohalolu minevikku ning tegeleme sellega, mille eest varem pagesime. Paneme liikuma selle, mis varem oli liikumatu; vabastame selle, mis varem oli lõksus; toome oma südamesse selle, mille varem eemale tõukasime; loome seeläbi parima võimaliku keskkonna kogu oma olemuse tervendavaks integreerimiseks. Selle tulemusena ei ole me enam killustunud ega lase ühelgi konkreetsel osal endast oma tegemisi juhtida, vaid oleme teadlikult terviklikud.

Autor: Robert Augustus Masters

Allikas: Robert Augustus Masters "Mina olen mees", kirjastus Pilgrim