Vaimne näitemäng

Meile õpetatakse, et kui tahame olla vaimsed, peame mingil kindlal ajal ja isegi mingis kindlas asendis istuma ja mediteerima. Mõnest minutist või tunnist päevas piisab, et vastaksime taas mingitele standarditele. Meditatsioonist on saanud omamoodi kaubaartikkel, mille levitamist kasutatakse vahel ära ärilistel eesmärkidel. Sellest on saanud justkui väline näitemäng, millel pole enam mingit pistmist enesesse süüvimisega, vaikiva lahtilaskmisega - sellega, milleks meditatsioon on tegelikult loodud.

Kui rahvas loob võimaluse, on nagu naksti kohal ärihuvidega inimesed, kes leiavad võimaliku olevat isegi meditatsioon maksustada. Kanna 40 eurot minu pangakontole ning õhtul kell 22 võid mediteerida. Või: kanna mulle 60 eurot ja ma mediteerin sinu eest ise ära. Paludes teistel enda eest midagi ära teha, anname endast välja saamatuse energiat. Sellega ütleme taas, et oleme ebatäiuslikud ning vajame end täiustama kedagi välist. Tegelikult on iga inimene absoluutselt võimsate ja võrdsete võimetega. Isa lõi iga oma lapse täiuslikuna. Looja rõõmustab, kui näeb, et me soovime iseendaga tegeleda, vanu energiaid vabastada, oma keha ja mõtteid puhastada. Aga ta rõõmustaks veelgi enam, nähes, et soovime taastada usu iseendasse ja oma võime kõike, mis me soovime, ise korda saata.

Kui meis on usk iga inimese täiuslikkusesse, saame oma probleemide lahendamisega suurepäraselt ise hakkama. Aga iga kord kui võtame vastu abi väljastpoolt - ehkki saaksime abi ka iseendalt -, anname me mõista, et meid on loodud ebatäiuslikuna.

Tervendajate üks eesmärke peaks olema inimeste eneseusu taastamine ja laiskusest vabastamine - et igaüks õpiks end ise tervendama. Kõik, mille oleme ise endale tekitanud, tuleb ka iseendal korda teha. Kui oleme suutnud endale korraldada probleemid, suudame leida ka lahendused. Me oleme kõik võrdsed ja võrdsete võimalustega.

Energia, millega ravida, tuleb meie sisemaailmast ja on meil kõigil võrdne, see ei ole antud vaid ühele-kahele, kes seda siis raha eest teistele ilmajäänutele väikeste portsudena välja jagavad. Meie kõigi võimalused on võrdsed.

Kes on juba leidnud tee tervenemise ja valguseni, nende ülesandeks on teenida teisi, aidates neil samamoodi leida tee enda tervenemiseni. Me võiksime kõik õpetada neid, kes on õppimisest huvitatud, kuidas end ise korda teha. Kas me tegelikult ikka aitame inimesi, tehes nende eest kõik ise ära? Kas me aitame last, kes ei oska koolis antud kodutöid, kui teeme need tema eest ära? Koolis ehmatatakse last tunnikontrolliga ja ta saab ikka "kahe". Mis kasu oli siis tema eest ära tegemisel? Me võiksime õpetada teda hoopis ülesandeid mõistma.

Andes raha eest välja tervendavat energiat, anname sellega mõista, et tervendav energia on midagi väga haruldast ja vaid vähestele kasutamiseks antud. Kinnitame niigi sügavat uskumust, et inimesed pole vaimses plaanis võrdsete võimetega. Lasta teisel inimesel end korda teha on kui koolis spikerdamine. Näiliselt oleme me jälle terved ja ilusad, aga kuna me pole kogemusest õppinud, komistame juba järgmisel korral, kui oleme silmitsi samade õppetundidega ja oleme jälle omadega puntras.

Austan väga tervendajate ja puhastajate tööd, aga selle töö ajal tuleks alati kanda hoolt selle eest, et klient mõistaks ja taipaks tõeliselt oma probleemide algpõhjuseid. Et ei võetaks ära valu, ilma valu põhjust mõistmata. Kahjuks on ka selliseid selgeltnägijaid, kes Universumi seadustest kinni ei pea ning nendest üle astuvad.

Meditatsiooni eesmärk on seista silmitsi iseendaga ning samuti iseennast paremini tundma õppida. Meditatsioon aitab meil mõista, kes me tegelikult oleme. Mõelgem nüüd, kas me tõesti vajame kedagi välismaailmast selleks, et minna iseenda sisse? Kas me peame kergendama oma pangakontot paarikümne euro võrra, et leida selle kaudu usk meditatsiooni toimesse? Kuni me kõhkleme, on platsis vaimsuse piletimüüjad, kes on valmis meid igal sammul toetama, senikaua kui maksame.

Meid on igal sammul juhendamas inglid, kes selle eest raha ei võta. Kui vaigistame oma meele, puhastame keha ja tõstame seeläbi oma energeetilist vibratsiooni, hakkame inglite juhatust kuulma ja märkama.

Maailmas on tihti nii, et see, kellel jääb puudu sisemisest rahust, püüab seda välisega kompenseerida. Tema riietel, mütsil, kotil ja jalanõudel ilutsevad värvilised ja hiiglaslikud OM-kujutised ja ta on end ehtinud iga võimaliku tähendusliku amuleti ja kristalliga. Millist sisemist puudujääki me niisuguse välise näitemänguga kompenseerida üritame? Sellise inimese olek lausa karjub: "Vaadake mind! Ma olen nii vaimne! Minus on rahu!". Kuid kui võtta väline kest maha, koorub tema tõeline pale.

Rahus elav inimene ei tunne vajadust end väliselt teistest erinevaks ehtida, sest ta ei pea tõestama enda vaimsust. Me oleme kõik vaimsel teel kõndijad, jagamas erinevaid kogemusi. Üritades üksi minna, me lõhume ennast. Tunnen mitmeid inimesi, kes on end väliselt just niisuguseks ehtinud - nad käivad ringi, rääkides rahust ja armastusest, aga nende tõeline pale ilmub välja iga kord, kui miski neid ärritab või kui nad satuvad silmitsi ootamatute negatiivsete oludega. Nad ei ole alandlikud, vaid pigem egoistid. Ja kui inimese sees on sellised tunded, tõmbab ta ligi olukordi, mis aitavad tal neid endast välja tuua. Nende usk variseb kohe kokku ja asendub hirmu ja ärrituvusega. Vaimsed tõed omandanud inimene teab, et konfliktis olevad inimesed täidavad lihtsalt oma eluõppetundi - parimal moel, nii nagu nad just praegu oskavad - ning saadab neile omalt poolt valgust ja rahu. Kui me näeme teises inimeses teadlikult vaid tema häid külgi, aitame neid omadusi tema ellu tuua. Me ei lase negatiivsetel emotsioonidel end vallata ega tugevda konflikti, lisades sellesse oma pahameelt.

Paljud meist tahavad parandada maailma, aga jagavad internetis päevast päeva sõdade, valetavate poliitikute ja tülitsevate inimeste artikleid. Iga jagamine tugevdab neid konfliktikoldeid. Jagades ja kritiseerides poliitilisi probleeme, me pigem tugevdame neid ega aita lahendusele kaasa. Tülikollete jagamise asemel peaksime hoopis saatma kõikidele osalistele valgust, nähes neid vaimusilmas valge või hõbevioletse valguse sees. Hõbevioletne valgus lahustab endas kogu negatiivsuse, tungides probleemi algpõhjuseni ning võib tülitsevad pooled omavahel imeliselt lepitada. Sellega oleme andnud oma panuse, et tuua maailma rohkem rahu.

Vaimsus on alandlikkus, see on nagu jõgi - mida sügavam, seda vaiksem. Vaimsed tõed omandanud inimene ei tunne vajadust näida teistest erinev või parem. Pigem vastupidi - ta soovib ühtsustunnet ja teab, kui vajalik see on. Vaimsus on tagasihoidlikkus ja alandlikkus. Alandlikkus kannab endas täiesti uut kõrgvibratsioonilist energiat. Vaimsed tarkused omandanud inimesele on alandlikkus loomulik: soovides tunda end kogu planeediga üks, on tema vaimsuse kõrgeim väljendus heatahtlikkus kõigi ja kõige vastu.

Kui inimene ei ole nõus muutuma igal tasandil ning oma illusioone purustama, jääb meditatsioon nõrgaks. Mediteerida on vaja oma mõtetes ja tegudes igal eluhetkel. Me ei saa olla kümme tundi päevast kaootilised ja kontrollimatute emotsioonide pinnal elavad inimesed ning siis loota, et 20 minutit meditatsiooni leevendab sellise elustiili hävitavat mõju või teeb meid kuidagi vaimsemaks, targemaks, kõrgemaks. Meditatsioon ei seisne ainult paarikümneminutilises mõtete summutamises, samamoodi nagu võimlemine ei seisne ainult tiritamme kasvatamises, kui oleme terve päeva liikumatult olnud. Tervikliku vaimse tervise seisukohalt on elus väga oluline tasakaal ja distsipliin.

Vaimsus seisneb lihtsuses ja andmises, tingimusteta andmises. Tingimusteta andmine peegeldub selleski, kui iga inimene, kes sinuga kokku puutub, lahkub sinust natuke õnnelikumana, paremana ja tugevamana, kui ta enne oli. See on tänaval võõrastele naeratamine - naeratamine, kuni nad naeratavad vastu. See on kodututele sooja toidu viimine, vanurite eest hoolitsemine, loomade toitmine ja muu selline. Naistel avaldub see naiselikkust arendavate tegevuste ja meestel mehelike tegevuste kaudu.

Inimesed otsivad lakkamatult uusi vaimseid praktikaid. Me tahame areneda kuhugi kõrgele, kaugele! Uudishimust tahame näha seda, mis meie silma eest on ära. See on sisemine rahutus. Me peame leidma tõelise rahulolu ja õnne just seal, kuhu me sündinud oleme, sest see koht on meie arenguks kõige õigem.

On ainult üks vaimne praktika, mis tõesti inimese endast kõrgemale tõstab - see on inimliku headuse, sõbralikkuse ja kaastunde jagamine kõigile, valimata ja hinnanguid andmata. See on ainus vaimne praktika, mis inimest aitab, ülendades teda alandlikkuse kaudu, avades silmi, tervendades keha ja tõstes inimese energia kõrgematesse sagedustesse. Kõik muu on ebavajalik, sest on ajendatud illusioonidest ja egost. Me ei ole "valgustunud" enne, kui pole mõistnud, et iga elusolend väärib tingimusteta armastust ja hoolitsust. Seda mõistes ja selle järgi elades oleme me meistrid. Meie süda saab puhtaks, kui näeme iga inimest pühana.

Kui me tunneme vajadust teistele oma vaimsust tõestada, siis ainus viis seda teha on siira naeratuse, soojade sõnade, õrna kallistuse või muu heateo näol. Meister teab, et on oluline sisendada eneseusku igaühesse, et iga inimene võiks end tunda ülestõusnud meistrina. Me tunneme soovi kinnitada inimkonnas ühtsustunnet. Isetu heategu on suurim vaimse küpsuse avaldus. Mitte riietus ega väline kest, vaid tõeline heategu. Tänapäeva inimesed teevad heategusid vaid enda jaoks, selleks, et need pärast tõendina Facebooki üles riputada ning siis sellega teiste kiitust ja kummardamist ära teenida. See ei ole isetu heategemine, vaid egost juhitud kiituse- ja tunnustuse vajadus. Tõeline, tingimusteta heategu on anonüümne. Anonüümsete heategude tegemine on üks parimaid vaimseid praktikaid, mida me peaksime oma igapäevaelus praktiseerima - võiksime südamerahus unustada kõik muu ning keskenduda vaid sellele.

Autor: Mari Metsallik

Allikas: Mari Metsallik "Metshaldja päevik", kirjastus Pilgrim