Taimeperekonna 20-30 liigi seas on nii mitme- kui ka üheaastaseid, Eestis on levinum üheaastane liik (C. officinalis), mis armastab päikeselist kasvukohta ja millel on päikesena säravad kollased õied.

Maailmas on saialilledest aretatud palju erinevaid sorte, nii liht- kui ka täidisõielisi, neid on hele- ja tumekollaste, ruugete ja pruunide õitega, mida botaanikud küll õisikuteks nimetavad. Mitmel sordil võib aga õite värvus kombineeruda oranžist roosani. Lehed on üldiselt mahlakalt rohelised, kuid esineb ka kollasekirjusid.

Saialille võib näha kasvamas nii koduaedades kui ka prügimäel, ta metsistub üsna kergesti. Lill paljuneb isekülvi teel ning võib seetõttu muutuda ka segavaks umbrohuks teiste kultuuride kasvatamisel. Soomes on tavaks külvata saialille kapsa-, kaalika- ja naeripeenarde vahele. Oma kollase õitevärviga kutsuvad nad ristõielisi taimi ründavaid liblikaid, kärbseid ja maakirpe enda peale ning kahjurid jätavad aedvilja peaaegu täiesti rahule.

Saialilleseemneid soovitatakse külvata juba aprilli lõpul päikesele avatud peenrale ja suhteliselt tihedalt, hiljem võib vajadusel harvendada, siis saab tugevad, põõsamad ja rohkesti õitsevad taimed. Võib külvata ka mitu korda, siis on ilusad taimed sügiseni garanteeritud. Eelkasvatust võib teha ka toas pottides. Õitsemiseni kulub tavaliselt kuus nädalat.

Saialille on meil varasemail aegadel peetud ka ilmaennustajaks. Leiti, et kui ta õied on suvehommikul kella seitsme paiku veel kinni, hakkab sel päeval vihma sadama.

Korjamine ja kuivatamine

Saialill õitseb tavaliselt juunist oktoobrini. Kui aga korralikult hooldatud taimedelt õitsemise algusest peale eemaldada regulaarselt kõik avanevad õied (sobivamaks korjevaheks peetakse 2-5 päeva), pikeneb õitsemine kuni maapinna külmumiseni. Sageli õitseb ta veel ka pärast mitmekraadilist külma maapinna sulades, isegi detsembris.

Saialillel korjatakse põhiliselt õisi (aga vahel ka lehti, sagedamini neist värskena salvi tegemiseks). Korjata soovitatakse päikeselise ilmaga pärast hommikukaste kuivamist, sobivaima ajana suvel kella 10 ja 13 vahel. Siis on ravitoime kõige suurem, sest saialilles rohkesti leiduvaid eeterlikke õlisid (ta ühte head ravikomponenti) on hommikupoole ja päikesepaistega taime maapealses osas kõige rohkem. Korjamisel võib külge jääda kuni 3 cm pikkune õievars.

Kuivatamiseks soovitatakse võimalikult hämarat ja sooja kohta, kuid temperatuur ei tohiks ületada 40-45 °C. Laotatakse laiali õhukese kihina ja segatakse sageli. Kuivatamise võib lõpetada, kui õisik kergesti pudeneb. Säilitamisaeg on maksimaalselt 2 aastat.

Kulinaaria

Päikeseliselt kollane saialill on kena nii aias peenral kui ka toas vaasis, kus ta püsib värskena nädala või kauemgi. Kuid vaid vähesed teavad, et see taim on ka söödav. Süüa kõlbavad nii õied, lehed kui ka seemned, olles sel viisil tarvitatuna ka tervist kosutavad.

Saialillede vastpuhkenud õied sobivad kaunistuseks nii soolaste roogade kui ka magustoitude juurde. Kuid mitte ainult. Neid võib panna salati, pudru või booli sisse. Toidutegemisel lisatakse saialille kroonlehti riisile, kalasupile, juustule, võile, omletile, kookidele, küpsistele ja saiakestele.

Tuntumate roogade hulka kuulub ka õunakeedis saialillega. Valmis keenud õunakeedisele lisatakse ühe liitri kohta 1-2 klaasi peenestatud saialilleõisi (ka õiepõhjad tuleb eelnevalt õhukesteks viilutada). Õied segada keedisega, kuumutada keemiseni ja tõsta tulistesse purkidesse. Sulgeda õhukindlalt. See keedis on ka ravim kopsupõletiku, palaviku jms korral.

Rahvameditsiin on kasutanud põhiliselt kuivatatud õisi, aga ka lehti ja varsi. Kreeka, brasiilia, hiina, indiaani ja paljude teiste rahvaste rahvameditsiinis on saialill väga populaarne juba ammustest aegadest peale. Nii olid muistsed egiptlased kindlad saialille noorendavas jõus ja kasutasid teda mitmel otstarbel. Roomas elanud vanakreeka arst Dioskorides on oma teoses "Materia medica" märkinud, et saialill teeb rahulikuks, ravib maksa-, sapi- ja põrnahaigusi ning aitab südant. Sellega on saialille tähtsamad raviomadused ka nimetatud.

Ravimpreparaatide valmistamine

Saialilletee valmistatakse põhiliselt kuivatatud õitest (mõnel pool lisatakse ka lehti). Droog peenestatakse eelnevalt, peale kallatakse keev vesi (üldreeglina ei keedeta). Pärast tõmbamisaja lõppu tee kurnatakse, soovitav on ka droog läbi pigistada, eriti kui seda on suuremas koguses. Juuakse üldreeglina enne sööki, eriti just seedeorganite haiguse korral, välja arvatud südamehaiguste puhul. Teed soovitatakse juua ainult ravi otstarbel, mitte aga tavalise joogiteena, sest kestavamal tarvitamisel võib tekkida südamekloppimine. Pikema ravivajaduse (krooniliste haiguste) puhul soovitatakse teha iga kolme nädala tagant 10-päevane vaheaeg, või minna üle mõne teise taime kasutamisele.

Kui üldreeglina leitakse, et ravimteed võib korraga valmistada kuni kahe päeva vajaduseks, siis saialille puhul soovitatakse aga eelistada samal päeval valmistatut.

Paar autorit on kirjutanud ka värskest taimest tee valmistamisest. Siis võetakse seda koguseliselt 1,5-2 korda rohkem, kusjuures peenestamist ei peeta vajalikuks. Valatakse peale keev vesi ja lastakse tõmmata vaid mõned minutid.

Alltoodud retseptid on aga kuivatatud õitega arvestades koostatud.

Salvi valmistatakse värskest taimest. Võetakse neli kuhjaga peotäit peeneks lõigatud ja puulusikaga purukslitsutud õisi ja lehti (võib olla ka varsi) ning pannakse eelnevalt emailkausis tuliseks aetud poole kilo sea- või hanerasva või ka koorevõi sisse. Kaalu abil valmistades pakutakse taimede ja rasvaine vahekorda 1:10.Segu lastakse kuumas tõmmata 15-30 minutit (või kuni rasvaine vahutama hakkab), seejärel tõstetakse soojustajalt (pliidilt või keevalt veevannilt) ära ja lastakse ööpäev seista. Siis sulatatakse üles ja kurnatakse läbi marli või sõela, seda taimeosade eraldamiseks. Hoitakse külmikus. Searasva hinnatakse võist paremaks, sest ta imendub hästi ja viib toimeained paremini kudedesse.

Saialilletinktuuri valmistatakse ühe soovituse järgi samas vahekorras kui salvigi: valatakse 100 g viina 10 grammile õisikutele ja lastakse toasoojas kümmekond päeva kuni kaks nädalat seista.Teise retsepti järgi pannakse liitri viina sisse tugev peotäis kuivatatud saialilleõisi ja jäetakse 4-5 nädalaks seisma. Säilitatakse suletud nõus võimalikult pimedas kohas. Tilkadena vette lahustatud tinktuuri tarvitatakse paljude haiguste puhul ka kui teed.

Saialilleõli valmistamisel täidetakse mõni väiksem purk peenestatud õite ja lehtedega, võimaluse korral värsketega, kokku neid ei suruta. Lisatakse triiki head toiduõli, eelistatavalt külmpressi oliiviõli, ja jäetakse soojas (lubatakse ka päikese käes) nädalaks kuni kümneks päevaks seisma, vahepeal tihti loksutades. Siis filtreeritakse, säilitatakse suletud nõus külmikus. Eelis võrreldes salviga on see, et ta ei ummista määrimisel nahapoore nii nagu salv.

Mahla valmistamiseks tambitakse peenestatud värske ürt (taime maapealne osa) emailnõus puust nuiaga pehmeks ning aurutatakse läbi sõela mahl välja. Selle võib ka välja pressida läbi linase riide või vastavas mahlatsentrifuugis. Säilib väikestesse pudelitesse suletuna külmkapis kuni pool aastat.

Pea ja hingamisorganid

Saialilleteel on tugev toime nii bakteriaalsete kui ka viiruslike nakkuste vastu. Kes haigestub sageli grippi, võiks profülaktikaks talve hakul juua 3 nädalat järjest klaasitäie saialilleteed iga päev, tee olgu alati värskelt valmistatud. Kõige tõhusamalt toimib tee siis, kui juua seda õhtul enne uinumist või hommikul tühja kõhuga. Kui tõbi on juba kallal, soovitatakse päevas juua 2 klaasi, jaotades selle võimalikult söögieelsetele aegadele.

Valmistamiseks võetakse 1 tl droogi 1 kl keeva vee kohta, lastakse tõmmata 30-40 min. Juua kas soojana või jahtunult. Kuristamiseks ja loputamiseks kasutatava tee valmistamiseks võetakse 2 kl keeva vee kohta 4 spl droogi ja lastakse tõmmata 40 min kuni tund. Teega loputada kurku (kuristada) angiini ja kõripõletiku, suud ja kurku ülemiste hingamisteede haiguste korral. Kasutatakse loputamiseks ka stomatiidi ehk suu limaskesta põletiku, parodontoosi ja soori ehk suuvalge esinemisel, mis on eriti väikelastel täheldatav seenhaigus.

Samadeks loputusprotseduurideks võib kasutada ka tinktuuri, lisades seda klaasile keedetud veele ühe teelusikatäie. Tinktuur sobib veel kompressideks huulte lõhenemise puhul, aga mitte kasutamiseks väikelastele nende soori korral. Tee ja tinktuuriga samadeks loputusteks sobib ka saialilleõli.

Saialillesalvi, eriti kui on tehtud võiga, sobib sisse võtta, kui on angiin, kopsupõletik või nohu. Mähiseid soovitatakse teha, kui kurk on haige. Selleks võetakse umbes 15 g värskeid või 7 g kuivatatud droogi 1 kl vee kohta, kuumutatakse aeglaselt keemiseni ja lastakse tasasel tulel 5 min keeda, seejärel veel 15 min tõmmata. Pärast kurnamist (koos droogi läbipigistamisega) kasta tõmmisesse puhas rätt, väänata liigne vedelik välja ja siduda mähisena ümber kaela, sellele villane rätt ja hoida peal 20-30 min. Kui kurguvalu on suveperioodil, soovitatakse ka saialille õite värskeid kroonlehti süüa.

Süda, veri, veresooned

Võtta 2 tl droogi 2 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 30-40 min. Juua 1/2 kl 4 korda päevas kõrgvererõhu, stenokardia ja südame arütmia korral. Tugevdab südant ja laiendab kapillaarveresooni. 1 spl droogi 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 40 min. Võtta üks spl 3 korda päevas ateroskleroosi raviks ja profülaktikaks. Tugevdab ka veresoonte seinu.

Südamehäirete puhul soovitatakse võtta saialilleteed mitte enne sööki, nagu seda enamasti tehakse, vaid pärast.

Kõrgvererõhu raviks võib tee asemel kasutada ka tinktuuri, võttes seda 30-40 tilka (koos veega) 3 korda päevas. Saialill on ka verd puhastav vahend.

Siseorganid ja seedimine

2 tl droogi 2 kl keeva vee kohta, tõmbamisaeg 30-40 min. Võtta sisse 1/2 kl 4 korda päevas krambi- ja põletikuvastase ning kuseeritust soodustava vahendina kusekivide operatsioonieelsel perioodil, samuti paljude haiguste korral, nagu soolepõletikud (enteriit, enterokoliit, koliit, haavandiline koliit), ülihappesusega gastriit ehk maokatarr, maokrambid, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõbi, kusiveresus, maksa- ja sapihaigused.

Kui droogikogust suurendades võtta seda 1 spl klaasi keeva vee kohta, peetakse seda heaks usse väljaajavaks vahendiks. Seedeorganeile mõjub kõige efektiivsemalt mõnikümmend minutit enne sööki joodud saialilletee. Lisaks teele sobib mao- ja soolepõletike korral tarvitada veel teisi preparaate. Tinktuuri võetakse veega 15-20 tilka, õli 2 tl hommikul.

Vähk

Mitmedki lääne arstid nimetavad saialille tähtsaimaks vahendiks vähi ravis, kui opereerida enam ei saa, ja soovitavad pikemat aega saialilleteed tarvitada. Meil kasutatakse saialilleteed rohkem pahaloomuliste kasvajate, sh rinnavähi täiendraviks.

Võtta 3 spl droogi 1/2 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 1-2 tundi, kurnata, tugevasti läbi pigistades. Võtta 1 spl 2-3 korda päevas, lääne rahvameditsiin soovitab võtta vähiraviks 1 spl iga tunni järel.

Pahaloomuliste kasvajate täiendraviks soovitatakse ka tinktuuri, seda võetakse 10-20 tilka koos veega 3 korda päevas. Keedetud veega (vahekorras 1:1) lahjendatud tinktuur sobib ka vähilaadsete paisete ja kasvatajate kompressiks. Määrimiseks sobib ka saialillesalv. Salvi on määrimiseks edukalt kasutatud ka pärast rinna opereerimist või ka muude vähi operatsioonijärgsete haavade parandamiseks ja tugeva haavapinge maandamiseks.

Nahavähi puhul soovitatakse kasutada kompressideks või tupsutamiseks saialille värskelt pressitud mahla. Sissevõetavatel saialillepreparaatidel (tee, tinktuur jt) on hea omadus inimorganismis, eriti just ta seedeorganeis, vähirakkude teket pärssida.

Mõnest muust tõvest

2 spl droogi 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 40 min kuni tund. Juuakse 3 korda päevas enne sööki. Tee aitab näärmetõbede, vesitõve ja nakkusliku kollatõve puhul.

Tee leevendab ka üleminekuhäireid (ainevahetuse korrastamatus, vedelikupeetus, higistamine, närvilisus). Samaks otstarbeks sobib ka tinktuur - 10-20 tilka 3 korda päevas.

Piimanäärme- jt naistehaiguste korral võetakse sisse ka purukstambitud saialille õisi ja lehti 1 tl 3 korda päevas.

Keha välispidine ravi

Saialilleteed tarvitatakse välispidisena kas tupsutamiseks-loputamiseks või kompresside-mähiste tegemiseks. 4 spl droogi 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 40 min. Kasutatakse nahalööbe, furunkulite, sammaspoole, herpese ja fistulite ravis. Vistrikke, haavu ja põletusi tavaliselt tupsutatakse saialilletee sisse kastetud vatiga, muudele haiget saanud kohtadele ja vigastustele tehakse sagedamini mähiseid.

Lamaja haige õrna naha pesemine saialilleteega aitab ära hoida lamatiste tekkimise.

Naha kaudu saab sageli mõjutada ka seda, mis toimub naha all. Veenipõletiku puhul tehakse jalgadele vanne; loputust ja kompresse aga skrofuloosi (kaela lümfisõlmede paistetuse) korral.

Saialilleteega vannitamine avitab ka sügeliste puhul.

Saialilleõliga võib määrida veenipõletikuga jalasääri, lamatisi, verevalumeid, muljumisi ja veel mitmesuguseid nahahädasid. Näärmemuhud, aga ka muud ebamäärase päritoluga muhud kaovad, kui neid igal õhtul saialilleõliga õrnalt tupsutada.

Tinktuuri (lahjendatud veega vahekorras 1:1) sobib kasutada kompressideks haavade (sh raskesti paranevate), lömastuste, muljumiste, verevalumite, venituste, mädaste paisete, muhkude ja lamatiste puhul. Lihtsalt pealemäärimiseks võib kasutada, eriti vähemtundliku naha puhul, ka lahjendamatult.

Salvil on hea omadus valu vähendada või hoopis ära võtta. Salv aitab pealemäärimisel ravida ka fistuleid, külmamuhke, ohatisi, nahalööbeid, põletus- ja lõikehaavu, sh halvasti paranevaid ja mädanema kippuvaid haavu, allergilisi nahahaigusi, imetamisel lõhenevaid rinnanibusid ning ka suuremaid haavandeid.

Haavandid jalgadel, mis tingitud veenilaiendeist, on väga visad paranema. Neid soovitatakse puhastada hommikul kummeliteega ning ka päeval võib hoida peal kergelt niisutatud kummelitee mähist. Õhtul panna õhukese kihina marlisidemega peale saialillesalvi. (Hommikul salv eemaldada ja jälle kummeliteega puhastada, päevaks peale kerge mähis.)

Saialillesalviga määrimine aitab ka veresoonte seinu tugevdada, turseid vältida ja väsimust leevendada.

Mahl, saadud värskest ürdist, sobib panna haavadele ja haavanditele, ka mädanevatele põletushaavadele, korrastab hästi ka näonahka. Kasutatakse ka lamatiste puhul.

Mahl (nagu salvgi) leevendab ka putukate hammustusi (sh mesilaste ja herilaste torget). Mahl ravib ka sügelisi ja eemaldab soolatüükaid. Viimaste puhul soovitatakse ka moodust: tampida puruks värske õis ja panna ööseks soolatüükale, kleepida plaastriga kinni. Korrata, kuni soolatüügas kaob.

Saialille kasutatakse ka segus teiste taimedega. Siin vaid mõned näited. Saialilletee segatult kasekäsnaleotisega on tõhus vähkkasvajaravim - seda kuuri tuleb teha pikemat aega (muidugi pausidega). Saialille-linaseemnekeedise valmistamiseks keedetakse droogi vaiksel tulel 10 minutit. Aitab mao ja kaksteistsõrmiku haavandite raviks. Saialille-pohlakeedis on hea reuma ja polüartriidi vastu.

Ettevaatust! Erinevad autorid pakuvad saialille preparaatide kasutamisel ka paljusid keelde ja kitsendusi. Igati on arusaadav, et tinktuuri (tehtud alkoholiga) ei tohi anda lastele. Vahel võib esineda saialille vastu ka allergiat, seda eriti veenihaavandi või nahaaluse verevalumi määrimisel tee, salvi või õliga. Tuntakse kihelust, sügelust või valu. Siis tuleb nahk kiiresti rohke veega puhtaks pesta ja saialille tarvitamisest loobuda. Saialille ei lubata kasutada ka raseduse ja imetamise ajal. Ettevaatlikud peaksid sellega olema ka madala arteriaalse vererõhuga inimesed, kuna taimel on omadus vererõhku alandada. Muidugi tuleb arvestada, et haige südamega ei tohi saialillevahenditega üle doseerida, mitte tarvitada preparaate tühja kõhuga ega pikka aega vahepausideta, viimasel juhul võib ta isegi tervel inimesel põhjustada südamekloppimist.

Autor: Heino Sõrm

Allikas: Naistekas.delfi.ee

Loe lisaks: Taimetarkus: kanarbik ravib köha ja palavikku ning toob leevendust radikuliidile

Fenkol ehk apteegitill ravib edukalt hingamisteede haigusi ja kiirendab ainevahetust

Piparmündi viis vähem tuntud kasulikku omadust

Tervisenipp: paljajalu käimine ja jalgade karastamine aitab vältida haigestumist