Prügi Eestis

- Eestis võetakse ringlusse veidi üle neljandiku olmejäätmetest. Eurostati andmetel oli vastav näitaja 2016. aastal 28,1 protsenti, 2000. aastal seevastu vaid 2,4 protsenti. Viimase paari aastaga on see näitaja aga veidi langenud, sest jäätmeid on hakatud saatma ka põletusse Iru elektrijaama.

- Keskmine eestlane tootis 2016. aastal 376 kilo olmejäätmed.

- Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tõi 2017. aastal riigimetsast välja 281 tonni jäätmeid. RMK hoole all on 47 protsenti Eesti metsamaast. Metsa jäetava prügi kogused pole viimase kümne aastaga kahanenud.

- Enim viiakse metsa prügi Harjumaa, Ida-Virumaal, Läänemaal ja Raplamaal. Metsa viidav prügi liigitub nelja rühma - olmejäätmed, ehitusjäätmed, mööbel ja kompost.

- Riigiteede teeäärsete alade ja parklate ning puhkealade koristamine kuulub Maanteeameti ja teehooldajaga sõlmitud hooldelepingu koosseisu, kus aga eraldi prügimahtude või liikide kohta arvestust ei peeta. Seetõttu ei ole täna ka teede äärest kokku kogutud prügi mahtude täpseid arvnäitajaid võimalik välja tuua.

- Eesti maanteede ääres on kümneid suuremaid risustamise kohti, nii parklaid, puhkekohti kui muid võimalikke autode peatumispaiku. Prügistamist mõjutavad näiteks suuremad vabaõhuüritused, ilmastik (soojade ilmadega ollakse rohkem looduses), seisakud teel kui ka liiklussagedus.

- Eestis reguleerib jäätmete käitlemist Jäätmeseadus. Ühtse jäätmete kogumissüsteemi väljatöötamine ja rakendamine on Eestis riigi ja kohaliku omavalistuse kohustus ning vastutus. Järelevalvet teostavad nii Keskkonnainspektsioon kui ka kohalik omavalitsus. Jäätmevedu on tellitud kohaliku omavalitsuse poolt, seda teostab jäätmekäitlusfirma.

- Kuigi Eestis on prügi käitlemise ja sorteerimise süsteem loodud, satub suur osa prügist siiski loodusesse. Uuringut, mis selgitaks täpsemaid põhjuseid, miks süsteem hästi ei toimi, pole meil veel läbi viidud. Põhjuseid võib aga otsida näiteks järelevalve puudulikkusest, elanikkonna vähesest teadlikkusest ning ka mööbli ja ehitusjäätmete utiliseerimise keerukusest ja kõrges hinnast.

- Statistikat selle kohta, kui palju majapidamistest enda prügi sorteerib, Eestis täna ei koguta. Küll aga on olemas andmed selle kohta, kui suur osa Eesti jäätmetest tekib majapidamistes. 2014. aastal tekkis Eestis jäätmeid kokku 21,8 miljonit tonni, s.o veidi enam kui 16 500 kilogrammi prügi ühe inimese kohta. Kogu prügi hulgast vaid 2,2 protsenti on tekitatud majapidamistes. Lõviosa prügist tekib põlevkiviga seotud tegevustest. Kodumajapidamistes tekib igal aastal olmejäätmeid ligi 430 000 tonni.

- Tänu olmejäätmete ladestamise saastetasule ja Iru jäätmepõletusploki käivitamisele on prügilasse ladestatavate jäätmete kogus märgatavalt vähenenud. Samuti on vähenenud ringlussevõetud materjalide hulk.

- 2016. ja 2017. aastal on aga ladestamise osakaal taas tõusnud. Põhjuseid on mitmeid: ladestamise saastetasu pole alates 2016. aastast tõusnud, samas on järjest tõusnud aga jäätmepõletuse hind ning seega on hinnavahe ladestamise ja põletamise vahel järjest vähenenud. Teadaolevalt on jäätmepõletuse väravahind alates 43 eur/t, ringlussevõtt alates 50 eur/t ning prügilasse ladestamine alates 65 eur/t.

- Ladestamise suurenemisele aitas tõenäoliselt kaasa ka see, et 2017. aastal lõppesid mitmed Iru jäätmepõletustehase ja jäätmevedajate vahelised lepingud ning jäätmed, mis algselt plaaniti saata Irusse põletamisele, hoopis ladestati.

- Eesti jäätmekäitlussektor on arenenud selliseks, et täna on tehniline võimekus energiana taaskasutada (ehk põletada või toota jäätmekütust) ligikaudu 500 000 tonni olmejäätmeid aastas. See aga tähendab, et käitlusvõimalusi on rohkem, kui Eesti inimesed olmejäätmeid tekitavad, mis on omakorda kaasa toonud võrdlemisi madalad käitlushinnad ning vähese huvi jäätmematerjalide liigiti kogumiseks ja ringlussevõtuks.

- Samuti on oluline asjaolu, et jäätmepõletuse ning prügilate puhul ei ole vaja suuri investeeringuid. Uute ringlusse võtmise võimsuste loomine aga nõuab investeeringuid ning ringlusse võtmise käitluskulud on suuremad ja hind konkureerib pigem prügila väravatasu kui jäätmepõletusega. Jätkusuutlikuse aspektist lähtuvalt võiks aga lastestamine kui põletamine väheneda oluliselt või suisa lõppeda.

- Aastatel 2005-2015 tekkis Eestis keskmiselt 140 kilogrammi pakendijäätmeid elaniku kohta aastas. Kahjuks jõuab pakendijäätmeid ka segaolmejäätmete sekka - Keskkonnaagentuuri andmeil moodustavad pakendijäätmed segaolmejäätmetest keskmiselt 29 protsenti. Pärast Iru elektrijaama jäätmeploki avamist põletatakse keskmiselt 60 protsenti segaolmesse visatud plastpakenditest ning ringlusse võetakse 40 protsenti.

- Viimastel aastatel on pakendijäätmete seas suurenenud plastpakendite osa, mis on tarbijatele küll mugav, kuid viitab ka kaupade ülepakendamisele. Liigiti tekib enim paber- ja kartongpakendeid ja plastpakendeid. Järgnevad klaas-, metall- ja puitpakendijäätmed.

- Plastpakendijäätmeid tekkis 2015. aastal 61 125 tonni. 2016. ja 2017. aasta andmeid hetkel veel pole. Sellest ringlusse jõudis 17 006 tonni ehk 28 protsenti. Sellest omakorda suur osa (13 153 tonni) plastpakendijäätmeid eksporditi ja võeti ringlusse mõnes teises riigis.

- 2015. aastal tagastati enam kui 245 miljonit ühekordse kasutusega pandi alla kuuluvat joogipakendit. Kõige rohkem tagastati plastikpudeleid - pandipakendite käitluskeskusesse jõudis 90 protsenti turule pandud plastik-, 70 protsenti metall- ning 87 protsenti klaaspakenditest.

- Eestlased soetavad aastas ligi 300 miljonit kilekotti, keskmine eluiga kilekotil on aga 20 minutit - aeg, mis kulub poest koju jõudmiseni.

- Euroopa Liidu jäätmete raamdirektiiv kehtestab olmejäätmete käitlemisele sihtarvu. Alates 1. jaanuarist 2020 tuleb Eestis ringlusse võtta vähemalt 50 protsenti olmejäätmetest.

- Ringlussevõtu määr tõuseb edaspidi selliselt, et 2025. aastaks peab ringlusse võtma 55 protsenti, 2030. aastaks 60 protsenti ja 2035. aastaks 65 protsenti segaolmejäätmetest. Lisaks ei tohi 2035. aastast ladestada rohkem kui kümme protsenti tekkivatest olmejäätmetest. Eesti on seda eesmärki aastatel 2014 ja 2015 täitnud, ent trend on kahjuks negatiivses suunas ja näitab üha suuremaid ladestamise koguseid.

PRÜGI MAAILMAS

- Inimesed on alates viiekümnendatest aastatest, mil algas masstootmine, tekitanud 8,3 miljardit tonni (umbes 1400 Giza püramiiditäit) plastikut. Suurem osa sellest, täpsemalt 6,3 miljardit tonni, on lõpetanud prügina.

- Igal aastal jõuab 4,8-12,7 miljonit tonni plastikut rannikualadelt ja jõgedest ookeani. See tähendab 15 kilekotitäit plastprügi ühe meetri rannikujoone kohta üle terve maailma. Kui kogu see prügi panna veoautodesse, ulatuks nende rida 24 korda ümber maailma. (Jenna Jambeck, University of Georgia, 2015.)

- Seda võib võrrelda ka sellega, kui iga selline veoautotäis plastikprügi visataks ookeani iga minuti tagant. Kui midagi ette ei võeta, siis aastaks 2030 suureneb ookeani visatav prügi kogus kahe veoautotäieni ja aastaks 2050 juba nelja autotäieni minutis. (Ellen MacArthur Foundation report, 2016.)

- Kõikidest plastesemetest, mis maailmas on kunagi toodetud, jõuab taaskasutusse vaid üheksa protsenti. (Jenna Jambeck, National Geographic, 2018.)

- Enam kui 3,5 miljardit inimest ei oma ligipääsu kõige elementaarsematele jäätmekäsitlusteenustele. (ISWA, Globalization and Waste Management, 2012)

- Hinnanguliselt tarbitakse maailmas igal aastal 1-5 triljonit kilekotti. Viis triljonit tähendab ligi 10 miljonit kilekotti minutis. Kui need kokku siduda, saaks nendega planeedi ühe tunni jooksul seitse korda ära pakkida. Kui plasti tootmise kasv jätkub praegusel kiirusel, võib 2050. aastaks plastitööstus moodustada 20 protsenti kogu maailma naftatarbimisest. (UNEP roadmap on single use plastics, 2018.)

- Plastpraht kipub kogunema ookeanikeeristesse. Näiteks Vaikse ookeani põhjaosa keeris on moodustanud prügisaare, mis on ligikaudu kolm korda suurem kui Prantsusmaa (umbes 700 000 kuni 1,6 miljonit ruutkilomeetrit).

- Plymouthi ülikooli uuringu kohaselt ohustab plastireostus vähemalt 700 erinevat mereliiki. Mõne hinnangu kohaselt sureb plastireostuse tõttu igal aastal vähemalt 100 miljonit mereimetajat, nende seas näiteks merikilpkonnad. Alates 2013. aastast läbi viidud uuringud näitavad, et ligi 50 protsenti merikilpkonnadest neelavad plasti ja surevad seetõttu. Kagu-Alaskal ja Briti Columbias kaheksa aasta jooksul läbi viidud uuringu käigus leiti 388 merilõvi, kes olid jäänud kinni plastikjäätmetesse. Pea kõigi, ligi 98 protsendi uuritud albatrosside seedeelundkonnast leiti plastjäätmeid. Mitmed uuringud näitavad, et inimeste poolt tarbitavatesse kaladesse (nende seas meriforelli, rääbisesse ja ahvenasse) on sattunud ühel või teisel viisil eri liiki plastjäätmeid.

- Aja jooksul laguneb plast mikroplastiks ja seda on hiljem leitud toitude seest nagu mereannid, mesi, õlu ja lauasool. Erinevad plasti valmistamiseks kasutatavad saasteained (PCDBd, PAH-id ehk polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud) võivad mikroplasti ja läbi toidu jõuda meie kudedesse. (Hollmann, P., European Food Safety Authority, 2016.)

*

Sel laupäeval, 15. septembril toimub maailma suurim kodanikualgatus Maailmakoristuspäev ehk World Cleanup Day, mis on alguse saanud Eestist ja mida juhitakse sel päeval Eestist ning mida saab jälgida Vikerraadio ja ETV varahommikust südaööni kestva eriprogrammi vahendusel.

Üleilmne koristuspäev teeb 15. septembril planeedile tiiru peale: algab Uus-Meremaal ja lõppeb 30 tundi hiljem Hawaiil.

Eesti koristustalgutele saab registreeruda aadressil www.maailmakoristus.ee, talgud algavad laupäeva hommikul kell 10. Kogu koristusaktsiooni saab jälgida maailmakoristuspäeva kodulehelt www.worldcleanupday.org ja www.err.ee ning Facebookis ja YouTubes 24-tundi vältava otsesaate vahendusel.

Loe lisaks: ERR vahendab ülemaailmset keskkonnateadlikkuse aktsiooni varahommikust südaööni

Suurim globaalne kodanikualgatus Vikerraadio eriprogrammis "Maailm puhtaks"