Positiivne mõtlemine - filosoofia petistele

Usun veendunult positiivsesse mõtlemisse ning mul oli šokeeriv kuulda teie kriitikat ema Teresa ja tema positiivse mõtlemise kohta. Mul on hea meel, et vähemalt keegi kuulas, keegi oli ärkvel ega maganud. Positiivne filosoofia ongi selline: teie olete šokeeritud, mina olen rõõmus! 

Aga mina ei usu sugugi igat asja. Uskumus kui selline ei käi kokku sellega, kuidas ma asjadele vaatan. Uskumine on pimeda kobamine pimeduses. Ma ei usu millessegi, samas ma ka ei kahtle milleski - mõlemad on uskumuste süsteemid. Ma kas tean või ei tea. Selles olen absoluutselt kindel. Te ütlete, et "usute veendunult". Mida see tähendab? Veendunud uskuja - miks kasutasite sõna "veendunud"? Selle sõna taga peidab ennast küllap teatud kahtlus. Kas ei piisa ainult uskumisest? Te teate, et ei; sellepärast oletegi lisanud veel midagi juurde, et muuta uskumist kindlamaks, tugevamaks. Aga ükskõik mida te teete, uskumus on ikka uskumus ega saa iial muutuda teadmiseks. Teie veendunud uskumine annab lihtsalt tunnistust sellest, et teie kahtlused on väga kindlad. Veendunud kahtleja vajab veendunud uskumist. Tavaline kahtleja lihtsalt usub. Uskumine on millegi katteks. Kui kahtlus on liiga suur, tuleb uskumus venitada veendunud uskumiseks. Kahtlus tuleb väga tugevasti maha suruda, sest te teate, et kui kahtlus pole piisavalt tugevasti maha surutud, paiskab see kaane uskumuselt ja te olete alasti iseenda ees - sellest ka šokk. 

Šokk on siin oluline. Miks peaksite olema šokeeritud, kui ma kritiseerin ema Teresat? Te kas näete, et minu jutt on õige, ja siis ei tule šokk kõne allagi, või näete, et minu jutt on vale; ka siis ei tule šokk kõne alla. Kust tuleb šokk? Šokiks on vaja kahte asja: üks osa teis - teie sügavam osa, see osa teis, mis on maha surutud - näeb minu jutus tõde ja teie sisemine mahasuruja ei taha seda näha. See konflikt tekitabki šoki.

Te võite olla positiivse mõtlemise veendunud uskuja, aga ma ei usu, et te mõistate, mida positiivse mõtlemise filosoofia tähendab. Positiivse mõtlemise filosoofia tähendab kõigepealt ebasiirust, ebaausust. See tähendab, et te näete midagi, kuid eitate nähtut sellegipoolest; see tähendab iseenda ja teiste petmist. Paraku pole positiivne mõtlemine muud kui ainuke jampsfilosoofia, mille Ameerika on inimkonnale andnud. Dale Carnegie, Napoleon Hill,kristlikud vaimulikud, Vincent Peale - kõik need inimesed on külvanud ameeriklaste meeled üle täiesti absurdse ideega positiivsest filosoofiast. Ja eriti meeltmööda on see keskpärasele meelele. Dale Carnegie' raamatut "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" ("How to Win Friends and Influence People") on müüdud peaaegu sama palju kui kristlikku piiblit. Mitte ühelgi teisel raamatulpole õnnestunud saada nii populaarseks. Tegelikult ei peaks see raamat piibliga üldse võistlemagi, sest piiblit jagatakse enam-vähem tasuta ja määritakse inimestele pähe. Aga Dale Cargenie' raamatut on inimesed pidanud ostma, seda pole jagatud tasuta. See on loonud teatud ideoloogia, millest on võrsunud palju sarnaseid raamatuid.

Aga minul ajavad need südame pahaks. Juba ainuüksi idee mõjutada teisi inimesi on müügimehe mõtlemine ja seda Dale Carnegie ju oligi - müügimees, kellest sai filosoof. Seda on juhtunud palju kordi, näiteks hiljuti Werner Erhardi loodud EST*... Erhard oli entsüklopeediate ja sõnaraamatute müügimees, kuid entsüklopeediaid ja sõnaraamatuid müüa üritades hakkas ta huvi tundma müügitöö vastu. Miks vaevata endentsüklopeediatega? Miks mitte kohe müüa ideid? Need on ju palju nähtamatum kaup. Inimesed ei näe ideid, ometi ostavad neid. Oled maksnud kakssada viiskümmend dollarit ühe nähtamatu idee eest ning teinud näo, et oledki selle idee endale saanud; muidu mõtleksid ju teised inimesed, et oled loll. Kakssada viiskümmend dollarit ja sul "polegi seda"...? Väga lihtne.

Idamaadest on pärit üks vana lugu...Kuningas tabas oma naise peaministriga vallatlemiselt. Muidugi oli kuningas vihane. Ta lasi peaministril nina maha lõigata, tollal oli see tavaline karistus. Nina lõigati peast ainult juhul, kui keegi mehkeldas teise mehe naisega. Nii sai mees endale sildi külge. Ükskõik kuhu ta läks, kuulutas puuduv nina juba kaugelt, kellega tegemist. Aga see peaminister oli poliitik. Tema lihtsalt põgenes oma kuningriigist ja läks teise kuningriiki pühakuna. Mitte keegi ei saa ju kahelda pühakus. Nina oli küll puudu, aga pühakut ei saa ju patus kahtlustada. Mõned uudishimulikud inimesed siiski küsisid: "Mis teie ninaga juhtus?" Mees naeratas ja ütles: "See on saladus. Ülima tõeni jõudmiseks on olemas teatud tehnika, ent selleks tuleb oma ninast ilma jääda, sest nina esinedab ego." Ta on õigel joonel: ta loob filosoofiat -inimeste ego on kirjutatud nende ninale. Rahva meelest olid mehe sõnad tähendusrikkad. Nina esindab ego ning ego on ainuke takistus Jumala ja inimese vahel. Küllap on olemas mingi tehnika, et kui nina eemaldada, siis eemaldatakse ka ego ja inimene näeb ülimat tõde ning saab sellest aru.

Katkend pärineb Osho raamatust "Eneseaustuse vägi".