''Mina olen mina ja sina oled sina. Kui meie teed ristuvad, sünnib sellest ime. Kui me lendame erinevat teed pidi ning kokku ei satu, siis ju pidi nii minema,'' on keegi kunagi kaunilt öelnud ning just nii sooviks armastusse suhtuda. Ometigi on see nii keeruline, sest meil on mõistus, millel on võime mõelda ning tunded, mida meil vahel ei õnnestu juhtida.

Ma ei kujuta elu ette ilma riskimiseta, minu jaoks on see justkui sool, ilma milleta ma toitusüüa ei suudaks. Nii nagu sool annab toidule maitset, annab ka riskimine elule tõelise tähenduse. Iga kord, kui meil on imeline võimalus uuesti armuda, kaome mõneks ajaks kuskile imelisse oaasi, kus meil on raske märgata midagi, mis häiriks silma või tekitaks meis ebameeldivaid tundeid. Kõik on kaunis ja hea ning mõttes palume, et nii võikski jääda.

Kõik ei pruugi alati nii jääda, inimesed muutuvad, olukorrad muutuvad ning armastus muutub. ''On selles siis midagi halba?'' küsib minus terane sisehääl, mis viimasel ajal eriti tihti minuga juttu vestab. Midagi halba ei ole, küll aga võib see kukutada meid alla pilvepiirilt, kuhu oleme endale headusest ja armastusest pesa pununud. See headuse pesa on imeliselt kaunis ja hea. Hommikused kaunid äratused, päeval saadud kaunid sõnad ning õhtul soojad käed - see kõik muutub meie jaoks justkui sõltuvuseks, millest me ei soovi terveneda. Meile tundub, et tahaks peatada maailma ja kõik sellisel kujul nagu ta on. Tahaks veel ja veel, kuniks kunagi ei saa küllalt.

Kas valid autot ostes õige margi?

Kellegi lähedale laskmine ning tunne, et sellest võib kasvada armastus on justkui valik, kas ostad uue auto või ei. Alati kaasneb risk - sa võid täiega mööda panna. Valida vale margi, mille varuosad on hingematvalt kallid. Taibata mõne aja pärast, et see auto on su perele väike ning kummalisel moel võtab ka auto rohkem kütust, kui oleks arvanud. Armastusega on samad lood. Sa riskid, sest tunne on õige. Ärkad hommikul üles, pöörad pilgu paremale ja tundub, et mitte miski pole kunagi nii õige sinu elus olnud, kui see imeline inimene sinu kõrval. Sa tahaksid uppuda selle inimese sisse ning välja tulemiseks oleks vaja kõrgemaid jõude. Tema embuses muutub maailm hetkega. Kui teie vahel on midagi korrast ära, siis süda valutab füüsiliselt. Sa oled võimetu töötama, sööma, õppima ja elama.

Usalda elu ja upu päriselt armastusse

Aga kuidas armastada ilma, et peaks riskima? Ainus, mis sillutaks selle tee, oleks teadmine, et kõik läheb nii nagu minema peab. Kui juhtub, et sa armastad ilma vastuarmastuseta, siis järelikult nii pidi minema, võib-olla on sinu jaoks keegi õigem inimene ning tema jaoks samuti. Kui selguks, et sina pole olnud ainus, keda ta jumaldab, siis järelikult oli sul seda kogemust vaja. Järelikult pidid asjad nii minema. Iga sulgunud uks on ju veel avatum uks. Aga kuidas jääda nii mõistlikuks olukorras, kus päriselt tahaks teise inimesse uppuda? Olukorras, kus tahaks kaduda tema käte vahele? Kuidas säilitada nii mõistliku meelt, kui tunded keevad üle ja sa oledki juba armastusse täielikult kadunud?

Igal asjal tundub siin elus olevat oma aeg ja koht. Kui me õpime usaldama elu, siis ei ole raske riskida ja armastada. Kui me mõistame elu seadust, kus kõik läheb nagunii nii nagu minema peab, siis meile ei tundu võimatu hüpata armastusse nagu tundmatusse vette, kus vahel jääd hoopiski uppujaks. Kui me taipame, et meil kõigil on vaja väga paks raamatutäis õppetükke siin elus omandada, siis me mõistame kõike, mis meie elus toimub, kui loogilisena tunduvat asjade lahenemist.

'´Inimene, kes ei tea midagi, ei armasta midagi. Inimene, kes ei oska midagi, ei mõista midagi. Inimene, kes ei mõista midagi, ei ole midagi väärt. Aga see, kes mõistab, see ka armastab, märkab, näeb... Mida rohkem on sisemist tarkust, seda suurem on armastus. Need, kes kujutavad ette, et kõik viljad saavad küpseks maasikatega ühel ajal, ei tea viinamarjadest midagi.'' - Paracelsus

Võib-olla meil on vaja lihtsalt kannatust, et oodata ära viljade küpseks saamine?

Autor: Tuuli Mäemat