Lõpetamata asjad

Kui sa soovid midagi, mida sul pole, siis see iha häirib sind senikaua, kui see on täitmata. Kui kõik ihad surevad, miks peaks siis inimene maailma tagasi minema? Ent sa tuled tagasi, sest sured rahulolematuna. Ja seda juhtub mitu korda. Sa oled ikka veel huvitatud maisest õnnest; ikka veel hüüavad sulle ihad: "Kuhu sa lähed? Tule tagasi!" Keegi ei saada sind siia maailma tagasi, sa tuled ise oma ihade tõttu. Sa naased ise, tuled üle oma ihade silla. Ilma oma endise kehata, aga sa tuled tagasi sellesama meelega ja alustad oma teekonda otsast peale. Sa sisened teise üska ja kordad sedasama rutiini.

Seni, kuni surm on ainult vahend teiseks sünniks, pole see tegelikult päris surm. Müstik Kabir ütleb, et see on "vaegsurm". See on ebaküps surm, see pole täielikult küps. Sa pole veel suureks kasvanud. Sa pole veel saanud targaks ega surnud küpset surma. Tarkus ei pruugi tingimata käia käsikäes vanadusega. Juuksed muutuvad asjade loomulikus käigus halliks, ent targaks saamisel ja juuste halliks minekul on suur vahe. Tarkus tuleb alles siis, kui inimese ihad jäävad vanaks ja murenevad, ainult siis, kui ihasid enam pole.

Loomad jäävad vanaks, puud jäävad vanaks ja sina oled samuti ühelpäeval vana. Ühel päeval sured ka sina. Ent inimene, kelle ihad vanaks jäävad, see inimene, kes teab, mis ihad on, see inimene, kelle ihad surevad, on saavutanud tarkuse. Sellise inimese surm on täiesti teistsugune. Kabir sureb, Buddha sureb ja sina sured samuti, ent sinu ja Kabiri surma vahel on kvalitatiivne erinevus, samuti sinu ja Buddha surma vahel. Kabir ütleb, et kõik siin ilmas surevad, aga mitte keegi ei sure õigesti. Ta ütleb sama, mida kõik valgustunud inimesed on öelnud - suremine on kunst.

Sa ei ole ilmselt surmast kunagi niimoodi mõelnud; sa ei pea isegi elamist kunstiks. Sa elad nagu puuront, mis jões hulbib, mida pillutatakse sinna, kuhu vool parajasti viib. Su elu on tragöödia, sellest pole saanud kunsti. Enne kui sammu astud, sa isegi ei peatu, et mõelda. Kui keegi sinult küsib, miks sa nii elad, siis tegelikult ei tea sa ise ka. Ehkki sa mõtled vastuse välja ja ütled talle, tead sa sisimas väga hästi, et see pole mingi vastus. Sa elad, nagu kobaksid pimeduses. Sinu elust pole saanud kunsti. Seetõttu ei saa sa elu lõpuni teada, mis on ilu, mis on tõde või mis on õndsus. Sa ei koge neid asju. Sul on tunne, nagu oleksid veetnud kogu oma elu kõrbes rännates; sulle tundub, nagu poleks sa oma elus mitte midagi saavutanud. Aga see on üsna loomulik, sest su elust pole saanud kunstiteost.

Sa oleks võinud teha oma elust kauni skulptuuri. Sa oleks võinud anda oma elule teatud kuju; sa oleks võinud seda puhastada ja poleerida ja tuua välja selle sisemise sära. Kui oleksid oma elus kogu rämpsu ära põletanud, siis oleksid praeguseks saavutanud kulla puhtuse. Kui oleksid küljest ära täksinud kogu liigse kivi, oleks selle kuju iga ihuliige olnud puhas kunst. Sa oleks võinud luua oma elust kauni skulptuuri, kauni kunstiteose. Aga ei, olenemata sellest, et oled teinud oma elus paljusid asju, pole sa saavutanud midagi kindlat. Su elu pole kunst; see pole mitte mingis mõttes kunst - ja Kabir ütleb, et isegi surm peab olema täielik kunst. Surm on samavõrra kunst, kui elu on kunst. Ja surm on proovikivi. Kui oled elanud õigesti, saad ka õigesti surra.Kui sa pole õigesti elanud, siis ei saa sa ka õigesti surra.

Surm on lõplik lahkumine. See on kõige kõrgem; see on kroon, tipp. Surm on elu essents ja õitseng. Kuidas saab su surm olla õige, kui oled elu valesti elanud? Kuidas saab su surm olla tähendusrikas, kui su elu on raisatud? Kuidas saab puu, mille juured on mädanenud, kanda magusat vilja? See on võimatu.

Mis on elukunsti saladus? Saladus on see - ela täie teadlikkusega. Ära koba pimeduses; ära kõnni unes; kõnni täie teadlikkusega. Mida sa ka ei teeks, olgu see mis tahes - isegi kui see on nii tähtsusetu asi nagu silmade avamine ja sulgemine - tee seda hoolikalt, tee seda teadlikult. Kes teab, kõik võib sõltuda sellest tillukesest teost, silmade avamisest ja sulgemisest. Nii võid mööda teed käies märgata üht naist ning veeta temaga koos terve elu! Isegi silmi avades ja sulgedes ole virge.

Buddha rääkis oma jüngritele, et nad ärgu vaadaku kõndides kaugemale kui natuke üle meetri. "Kõndimiseks sellest piisab," tavatses ta öelda. Pole vaja ümberringi vahtida. Kui üks meeter on ära nähtud, siis vaatad järgmist. Sellest piisab; sa võid niimoodi kõndida tuhandeid kilomeetreid. Milleks ringi vahtida? Ära vahi igale poole." Selline teekond ei lõpe kunagi. Kui uurid oma elu, siis võid näha, et mis tahes ka juhtunud poleks, kõik on juhuslik. Juhuslikult toimub midagi ja selle juhuse tõttu muutub inimese terve elu. Sa kõndisid mööda teed templisse ja üks naine naeratas sulle. Selle asemel et templisse jõuda, jõudsid sa kuhugi mujale. Sa abiellusid selle naisega, teil on lapsed. Sa kibelesid temaga abielluma ja sattusid tohutusse rattasse, mis käib üha ringi ja ringi. Kas sulle on kunagi pähe torganud, et see kõik sai alguse juhusest? Kui oleksid järginud Buddha nõuannet oma jüngritele, poleks seda ehk mitte kunagi juhtunud.

Et su elu oleks kunst, pea meeles - ära kunagi käitu ebateadlikult nagu unes. Ära kunagi lase millelgi iseenesest juhtuda. Kõigepealt vaata asja hoolikalt. Kõigepealt mõtle selle üle järele. Vaata seda hoolikalt, diskreetselt, targalt, enne kui hakkad tegutsema. Niiviisi elades leiad, et su elu saavutab teatud ilu, teatud elegantsi. Sinust saab midagi skulptuuri sarnast, sinust saab olukord, kus skulptor ja kivi pole eraldatud. Sina ise oled skulptor, sina ise oled kuju, sina ise oled kivi, sina ise oled peitel. Sa oled kõik. Kui elad teadlikult, siis leiad, et peitel on oma tööd hästi teinud. See on ära lõiganud kasutu kivi ega pole lubanud alles jääda mitte millelgi kasutul. Peitel on liigse eemaldanud ja läinud tuuma juurde. Ja siis, ühel päeval, leiad, et oled templisse jõudnud, et oled saanud jumalikuks skulptuuriks. Sa leiad, et oled saavutanud teatud ilu, et oled saavutanud sügava teadveloleku. Kui oled kuni surmani ärkvel ja virge, siis oled elanud õigesti. Ja siis suudad kohtuda ka surmaga õigel viisil.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud OSHO raamatust "Elamis ja suremise kunst".

Elu kestab pikka aega - seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega - see kestab vaid hetke; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi.

Kui me mõtleme surmast, hakkame kartma, aga kui me pole elus enam millegi külge klammerdunud, siis võib surm kas või praegu tulla ja sa tervitad seda. Siis oled minekuks täiesti valmis. Selline vabadus on kõigi inimeste religioossete otsingute eesmärk. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast. Olles vaba klammerdumisest, suudad siseneda universumi valgusesse ja saada sellega üheks. Ja see on suurim õnnistus, ülim ekstaas, kus enam midagi muud pole olemas. Sa oled koju jõudnud.

Kuidas ennast ette valmistada, nii et kui surm tuleb, oled rahulik, täielikult virge ja teadlik, ootamas, valmis surmaga kaasa minema, valmis sellele järgnema ja seda omaks võtma? Just sellest Osho "Elamise ja suremise kunst" räägibki.

Osho (1931-1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid ­tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot ­üheks "20. sajandi tegijaks"; kirjanik Tom Robbins aga "kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust". Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal ­maailmas.