"...sest selsamal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid." - Paulo Coelho

"Mis maa see on?" küsisin endalt ühel päeval, kui istusin bussis ning vaatasin seda, mis jäi minust seljataha. Vaatasin tänavatel olevaid inimesi ning mööduvaid autosid. Me sõdime, me tülitseme, me vihkame, me tulistame. Mis meiega juhtunud on ja kuhu me niimoodi edasi liigume? Kas me loome ühiskonna, kus tundeid elatakse välja tulistades ning sõdu peetakse kui igapäevaseid ja rutiinseid toimetusi? Kas sellisesse ühiskonda soovin ma luua perekonna? Kas ma suudan oma lapsi kaitsta selle vägivalla ja lagunemise sees? Kas ma saan midagi teha, et luua oma lastele parem ühiskond? Miks me ei suuda ligimest armastada? See on minu jaoks kummaline ja selgusetu lahendita võrrand, millele ma vastust otsin. Ja ma ei väsi seda otsimast, sest see on nii oluline.
Silmitsesin ühel päeval tänaval inimesi, iga inimest eraldi. Ma jõudsin mõistmiseni, et meid kõiki ühendab üks - me tahame olla armastatud ja armastada. Ei ole oluline, kas tegemist on väikese lapsega, heal järjel perega või elu hammasrataste vahele jäänud inimesega. Me kõik januneme armastuse järgi ning soovime seda ka teistele pakkuda. Miks me siis ei suuda üksteist armastada? Sisimas olen kindel, et meis kõigis on see olemas, kes ruttaks appi igale abi otsivale inimesele tänaval. Ometigi jääb üks väike samm tegemata - abi ja armastuse pakkumine. Meie sees on miski, mis takistab meid. Mis see on ja miks see meis elab?
Ego
Need kolm maagilist tähte, mis kokku moodustavad sõna, millele, nagu ka armastusele, ühest seletust tegelikult polegi. Ego kas on või ei ole, vahepealset võimalust ei ole. Ometigi mängib just ego rolli selles, et me ei suuda ligimest armastada. Varem või hiljem, kui oleme kedagi tingimusteta armastanud või lihtsalt jaganud oma hoolt, kipume küsima: "Aga mida tema minu heaks teeb, mida mina sellest saan?" Just sellel hetkel kerkib pinnale ego. See kummaline mehikene õlal, keda võib nimetada egoks, küsib ikka ja jälle meie käest, kas meie ka midagi saame, kui endast anname. Äkki me ei jää isegi mitte nulli vaid hoopis miinusesse?
Ego võtab meilt oskuse sobituda siia maailma. Meil on raske leida enesekesksena endale sõpru või veeta aega teistega koos. Ego takistab meid elamast. Kas sa lased egol oma elu valitseda või oled ise enda elu peremees?
Hirm
Kui ma selle peale mõtlen, siis lähtub sellest sõnast alati minu jaoks kaks joont, hea ja halb hirm. Hirm on see erakordne tunne, mis võib haarata kogu meie elu enda kätesse ning teha sellega imesid, seda siis negatiivses mõttes. Miks me ei suuda armastada? Üheks põhjuseks on hirm. Meil on hirm, et äkki me tundume tobedatena. Äkki tundub tobe, kui me aitame tänaval olevat inimest.
Räägin sulle ühe seiga oma tavalisest teisipäeva õhtust. Seisin poes kassajärjekorras. Minu ees oli väikene poiss, kes soovis osta kaaluga müüdavaid komme. Tal oli peotäis sente, aga kassas selgus, et tal jääb kõigest viis senti puudu. Viis senti! Poiss küsis väriseva häälega: "Kas ma pean osa tagasi viima?" Selle peale vastas kassapidaja, et jah. Minust käisid väga lühikese ajaga nii palju tundeid läbi - reageerida? Kuidas? Ma oleksin võinud sama hästi tal terve selle kommikoti kinni maksta. Miks ma alles nüüd selle peale mõtlen? Issand, kas ma polegi inimene? Äkki ma olen jube inimene? Kõndisin veel poest välja, kandes oma peas neid enesesüüdistusi. Teisalt olin ma õnnelik, et ma suutsin nii mõelda ja tunda, vähemalt olen ma ikka veel inimene.
Meis kõigis peaks tärkama selline häirekell. Aeg on pöörata pilk endalt ühiskonnale. See ei tähenda seda, et me peaksime lõpetama töö iseendaga, sest usun, et see on elukestev töö, kuid pilk on vaja suunata ühiskonnale tervikuna. Meil on vaja märgata, mis toimub maailmas, kuidas meie ühiskond muutub ja mida me saaksime teha, et pidurdada negatiivseid muutusi. Mida me saaksime inimestena teha oma igapäevases elus, et midagi muuta.
Me oleme üksikuna väikesed, kuid tehes väikeseid tegusid inimeselt inimesele on see lõpmatu ahel, mis saab muuta maailma. Kui sa jagad armastust oma ligimesele, vallandab see armastuseahela terves maailmas. See inimene kannab armastust edasi ning nii liigub armastus inimeselt inimesele. Me saame igal päeval midagi head teha, me saame muuta maailma!
Milline on sinu tänane heategu, et maailma muuta? Tegelikult on meie sees peidus see valgus ja kaastunne. Me saame selle endaga juba sündides kaasa - oskuse olla inimesed. Kuid maailm ja ühiskond muudab meid. Mingil hetkel, kui elus on raske või juhtub midagi võime kaotada võime tunda kaasa ja pakkuda abikätt. Ei oma tähtsust, kas sinu märkamine on kellelegi istekoha pakkumine ühistranspordis või rahaline annetus. Loeb see, et sinus on seetunne ja oskus olla kaastundlik. Olla kaastundlik ümbritsevate inimeste ja maailma vastu. See oskus teeb meist inimese, teeb inimese, kes oskab näha ka seda, mis toimub ja sünnib temast paremal ja vasakul. Mis leiab aset meie ees.
Allikas: Tuuli Mäemat "Otsingud", kirjastus Pilgrim