Tagasiteed ei ole

Ajal, mil alustasin oma teekonda sellesse universumi punkti, kus me teiega kohtume, ehk siia ja praegu, ei olnud info nende teadmiste kohta, mida praegu valdan, sugugi mitte ligipääsetav. Pühasid õpetusi hoiti kiivalt teatud praktikute grupis, need olid üldsusele kättesaamatud, asjasse pühendamatute jaoks varjatud ja lihtsurelike uudishimulike silmade eest igati kaitstud. Ärme unusta ka kommunistliku režiimi pärandit, kui hatha-jooga kohta käsitsi kirjutatud vihiku eest sai vanglakaristuse. Ja inimesed, juba vaba riigi kodanikud, hoidsid veel harjumusest eemale kõigest, mis ei sobinud partei ja valitsuse poolt kinnitatud eluks hädavajalike teadmistega. Läbi selle kuivanud jõesängi ei jõudnud info veel kaua meie maale. Ja minu igatsus end igapäevasest oravarattast lahti rebida, rabeleda välja tupikust, mille enda kätega olin loonud, sattus just sellesse infoallikate järgi janunevasse aega, mis kõigest hoolimata eelnes kõige eriilmelisemate vaimsete, tänapäevalgi tuntud praktikate buumile. Ühel sellisel päeval, mis on minu tänasest juba väga kaugel, mõistsin, et midagi tuleb muuta.

Me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on oma nõrkused. Me kõik oleme üht või teist moodi moondunud, lõhestatud, haavatud. Ja minu jaoks on väga oluline see, et igaüks mõistaks: olen samasugune inimene nagu kõik teisedki. Ma ei varjagi seda argist ja samas väga kurba põhjust, mis algselt minu muutumise mehhanismi käivitas. Muutumise, mis kestis aastaid.

Kõik algas sellest, et avastasin ennast halastamatutes joomahoogudes, mida kahjuks juba ammu ei saanud mõõta ainult päevadega. Sellel hetkel kujutas mu elu endast niinimetatud lõhkist küna. Kaotasin kõik. Kaotasin sõbrad. Kaotasin oma pere. Kaotasin iseenda. Mõistsin selgelt, et suren. Siis ei olnud ma veel kolmekümnenegi.

Ainus, mida ma tollal mittetraditsioonilise meditsiini kohta teadsin, oli Paul Braggi töö ravinälgimisest, olin selle väga põhjalikult läbi töötanud. Pikemalt mõtlemata, varustatud ainult loetuga, tõusin seitsmeteistkümnendale korrusele, sisenesin korterisse, lukustasin ukse ning ilma hirmu ja etteheideteta viskasin võtme aknast välja. Alustasin neljakümnepäevast nälgimist.

Olin täis otsustavust: ma kas suren või saan terveks. Just niisama lihtsalt. Kui ma vaid teadnuksin, mis mind ees ootab... Ent ma ei teadnud midagi ja lootsin uljalt oma sisetundele, mida nüüd nimetan intuitsiooniks. Sain suurepäraselt aru, et hüppan kümne tuhande meetri kõrguselt ilma langevarjuta. Kuid ma ei kartnud enam oma eluga riskeerida, sest selleks ajaks oli mul õnnestunud see muuta tõeliseks põrguks. Ja praegu võin öelda, et too esimene neljakümnepäevane paast oli üks halastamatumaid ja samal ajal ka kõige imepärasemaid kogemusi minu elus.

Ma ei hakka lugejaid hirmutama ebameeldivate füsioloogiliste üksikasjadega, kuid lõbustan mõne seigaga, mis on mulle eriliselt meelde jäänud. Tugevalt jahmatas mürgitustamise kolmas päev, kui äkitselt muutus nahk tervel kehal sügavalt violetseks. Vapustust täiendas väga tugev, migreeniga sarnanev peavalu. Murdepunktina järgnesid neli päeva täis valusid kõigis kehaosades ja kudedes. Tundus, nagu ütleksid siseorganid järgemööda üles. Arvasin, et nüüd tõepoolest suren. Kuid ma ei surnud. Ja umbes kaheksandal päeval (piinade tõttu ma enam väga hästi kõike ei jaganud, seetõttu ei saa ka täpselt öelda, mis päeval) midagi muutus. Mul hakkas kergem. Seejärel kasvas päev-päevalt selline vaigistamatu eufooriaseisund, millest mõtlemisegi olin unustanud.

Siis ma veel ei teadnud, et peale puhastuskriisi saabub kindlasti selline erakordselt puhas ja helge rõõm, otsekui autasu julgetele ja ellujäänutele. Rõõmu tunneb iga sinu keharakk, hing rõõmustab, vaim muutub tugevamaks. Füüsilisi ohverdusi teed nüüd juba kergusega ja nälgimine ei tundu enam piinamisena, sest tunned tohutut kasu, mis see endaga kaasa toob. Esimestel eufooriapäevadel püüdsin veel liikuda, püsti tõusta, midagi teha. Hiljem aga ainult lebasin ja põrnitsesin lakke. Nii oli hea olla.

Mõte sellest, et ikka veel vastutusvõimetus olukorras olles saan endale kindlustada sajaprotsendilise üksioleku, rõõmustas mind. Kedagi ei tulnud, keegi ei pääsenud sisse ja mina ei oleks saanud kellelegi ust avada, sest korterivõtmed vedelesid rahulikult kusagil tänaval või lausa rentslis. Mul oli ükstaskõik. Mina olin turvaliselt lukustatud kõrghoone viimasele korrusele oma korterisse vaatega Soome lahele, mis tol ajal oli veel üsna looduslik ja hoonestamata. Maja asus äärelinnas. Tsivilisatsiooni märke oli väga vähe.

Algaja eraku jaoks parimad tingimused. Täie veendumusega võin ka praegu öelda, et mediteerimise koht oli lihtsalt ideaalne, olgugi et sellel hetkel ei suutnud ma mingist meditatsioonist unistadagi. Olin treenimisest lõputult kaugel ja samal ajal lõpmatult lähedal. Seisin oma vana ja uue elu piiril, kuid olin nii palju pime, et ei märganud seda. Vaatasin ainult aknast välja ja nägin kaunist suvist maastikku. Tajusin oma hingetõmbeid, ent ei mõelnud üldse, ei kahtlustanudki, et ma juba alustan mediteerimist. Lihtsalt tundsin rõõmu vaatepildist. Nautisin perspektiivi. Sellel hetkel ei mõistnud ma sugugi, et minu ees avanev perspektiiv on palju mitmekihilisem, mõtestatum ja - ma ei karda öelda - otsekui saatuse poolt ette määratud. Tookord suutsin ainult rõõmustada: kõik laabub lausa suurepäraselt! Õues oli soe suveilm, aga nälgida tulebki soojas. Talvel ei oleks minu räsitud ja kurnatud organism lihtsalt vastu pidanud. Tookord ma seda veel ei teadnud ega mõistnud, kuidas mul vedas.

Nälgimise lõpus, neljakümnendal päeval, tundsin end kui uuesti sündinuna. Mis siis peenenergeetilises mõttes peale nälgimist õieti juhtub? Toimub "holograafilise peegli" puhastumine. Oletame näiteks, et pühkisite peeglilt tolmu ja see hakkas särama. Kujutate ette? Umbes samamoodi särasin ka mina. Sära levis hingesügavusest ja läbis kogu keha. Midagi sarnast ei olnud ma kunagi varem kogenud.

Ühendasin telefonijuhtme pistikupessa (meenutagem, et kodudes olid moes sellised numbriklahvidega riistad) ja tuletasin kuidagimoodi meelde oma koduabilise- naise, kes aeg-ajalt käis mu kodu koristamas - telefoninumbri. Temal olid minu korteri võtmed ja ta tuli mind välja päästma. Võin öelda, et tema reaktsioon minu säravale väljanägemisele oli ühemõtteline - mind nähes lõi ka tema särama.

Pärast vabatahtlikku vangistust tundus õueminek harjumatuna ja kuidagi uutmoodi värskena. Lõhnad, helid, värvid - kõik olid otsekui seebiga puhtaks pestud. Nägemine oli teravam, liigutused täpsed ja sujuvad. Tundus, nagu oleksin jalgpallur ja veeretaksin oma parema jala varbaga maakerasuurust palli. Ja joovastav vabadus tunne, selle sõna igas mõttes. Ühesõnaga, ma olin eufooria tipus.

Esimestel päevadel jõin ainult värskelt pressitud mahla, mis oli veega lahjendatud. Esimene klaas mahla peale neljakümmet päeva ilma söögita - see on puhas joovastus. Üllatusega taipasin, et tunnen, kuidas minu kehas toimub mahla energiaks muundamise protsess. Mäletan, et esimene tahke toit oli kapsa-porgandi-õunasalat Метелка. Ja kui maitsev see oli! Retseptorid juubeldasid, organism tundis rõõmu puu- ja köögiviljade värskusest. Ja mina mõtlesin: "Sellised siis ongi elu lihtsad rõõmud!"

Tiivustatuna sellisest peadpööritavast edust otsustasin "auru lisada" ja hakkasin hommikuti jooksma. Ärkasin kell neli varahommikul ning vaatamata halvale ilmale või valule põlvedes - hoolimata mitte millestki - ma jooksin. Tuleb märkida, et jooksen hommikuti (ja mitte ainult) tänaseni, tookord oli see aga minu kurnava mitmeaastase fanaatilise enesepiinamise algus. Tuleb meelde, kuidas ükskord karmil talvel jooksin Soome lahe kaldal, seal, kus oli maja, mille seitsmeteistkümnenda korruse katuseaknaga korteris ma elasin, ja hinge tagasitõmbamiseks peatudes nägin korraga esimesi päikesekiiri, päikesetõusu. Ja mõtlesin: "Pagan küll, kust ma ometi võtsin, et jooksma peab pimedas? Miks ei või koidikut oodata? Kas ma piinan ennast või?" Võib-olla oli jooksmine päikesevalguses üks vähestest järeleandmistest, milleks toona võimeline olin.

Olles veendunud suhtumise "Mida hullem, seda parem" tõhususes, mille autorsuse panevad ajaloolased küll Dostojevski, küll Puškini, Lenini ja isegi Mao Zedongi arvele, otsustasin kindlustada oma piinade tulemuse ja vastavalt tollastele trendidele pöördusin traditsioonilise meditsiini poole. Minu katsed lõppesid üsna ruttu, peaaegu kohe, tänu tollal arstide-narkoloogide seas populaarsele ravimile Esperal.

Preparaat paigutati patsiendi pehmetesse kudedesse ja talle öeldi, et mistahes alkoholikoguse organismi sattumisel ravim aktiveerub ja vabastab verre surmava mürgi, mis halvab hingamisteed ja patsient sureb õhupuudusesse. Hirmutati ja külvati õudust mustades värvides. Aga teisest küljest, mida teha, kui patsient suudab end vaid surma ähvardusel käsile võtta?

Mõistsin, et just surmahirm on see, mida mul on vaja. Teadsin suurepäraselt, et minu egoga võib töötada ainult sel moel. Tõsi, selle olemasoluga ei olnud ma toona veel kursis, ent tundsin juba ära omadusi, mida pidasin oma iseloomu negatiivseteks joonteks.

Mikrooperatsiooni tulemusena sai minust uhke nimega moodsa ravimi Esperali õnnelik omanik, nii nagu paljud teisedki minu kaasmaalased. Ainult selle vahega, et minu tujukas ja valiv organism hakkas seda aktiivselt tagasi lükkama. Juba järgmisel päeval ilutses mu reiel kõiki vikerkaarevärve pakkuv tennisepalli suurune mädapaise. Arstid arvasid, et ilmselt on see allergia, mida esineb ühel juhul tuhandest, ja kirjutasid mulle kõikvõimalikke ravimeid, kuid need muutsid olukorra veelgi halvemaks. Juba oli õhus veremürgituse diagnoos. Ebaõnnestunud preparaat oleks tulnud kohe välja võtta, aga sain aru, millega see mind ähvardas. Ma ei tahtnud isegi mõelda alkoholile, joomahoogudele, sellele, millist häda ja viletsust see taas mu ellu toob! See oli minu Rubicojõgi*. Olin meeleheitel ja seetõttu hakkasin kramplikult otsima teisi lahendusi.

Uurisin sõpradelt, rääkisin tuttavatega ja leidsin, nagu öeldakse, "ühe naisterahva". Räägiti, et ta ravib kätega ja näeb tulevikku. Mistahes teises olukorras oleksin sellisesse muinasjuttu skeptiliselt suhtunud, ent tookord ei olnud mul mitte kuskile pageda. Mind hoiatati, et naine raha vastu ei võta ja see üllatas mind. Varustasin end mingisuguse toidukorvi ja meretaguse märjukesega ning läksin Marina Mihhailovna juurde, oodates ükskõik mida. Valmistusin kohtumiseks Baaba-Jagaaga, kelle õlal istub kaaren ja silmadel on kae, või mustlasnaisega sarnaneva nõiaga, kelle mustades silmades on salakaval pilk, käes kohvitass ja kaardilehvik, ma valmistusin kohtuma vähemalt maatargaga, kelle pead katab lilleline rätik ja suu sosistab nõiasõnu. Kuid oma üllatuseks nägin sugugi mitte tähelepanuväärset naist, päris tavalist, kellesarnaseid näeme iga päev sadade kaupa. Mitte millegagi silmatorkav, täiesti maine, provintslik, julgen öelda, et "tädike". Ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi, ta ei kinkinud mulle mingisugustki erilist pilku ning tundus, et maagiat ja nõiakunsti siin küll pole. Kõik oli nii tavaline, otsekui oleksin tulnud oma emale süüa tooma. Marina Mihhailovna hoidis oma käsi minu kohal. See kestis kümmekond minutit. Ma ei tundnud ikka veel mitte midagi. Tänasin teda ja lahkusin, ennast mõttes rahustades, et tegin kõik võimaliku, ja nukralt ohates hakkasin end eelseisvaks operatsiooniks moraalselt ette valmistama.

Ent hoolimata minu kõige suurematest hirmudest ei olnud operatsiooni vaja. Järgmiseks hommikuks oli "tennisepall" vähenenud Kreeka pähkli mõõtu. Ja varsti kadus sootuks. Vähe sellest, et mina pean seda imeks. Ka mind ravinud arstid pidasid seda imepäraseks tervenemiseks ja kinnitasid, et midagi sellist ei olnud nende praktikas varem juhtunud.

Mind pani muretsema vaid üks asi. Miks ma mitte midagi ei tundnud? Kuidas ma küll oskasin selle ime endast lihtsalt läbi lasta, nagu mingi hakklihamasin? Kuidas me ei märka imet, mis ometi elab meie hulgas? Nüüd ma mõistan seda selgelt. Asi on selles, et toona viibisin materiaalses seisundis ja peenenergiaid ei olnud minu jaoks olemas, ma ei saanudki neid tunda. Materiaalne, emotsionaalne, isegi vaimne - need on nagunii meie meele, sealhulgas ka ego avaldumised ning üksnes väljaspool mõistust asub tõeline, puhas vabadus. Hägune meel aga peenmateeriat ja -energiat läbi ei lase. Tõsi, see ei tähenda sugugi, et peenenergiate jaoks ei olnud mind olemas. Nad võisid mind mõjutada, olgugi et ma ise midagi ei tundnud, näinud ega kuulnud. Alles hiljem hakkasin aru saama, kuidas kõik toimib. Pidin langema joomaperioodi, pidin taluma neljakümnepäevast nälgimist, pidin laskma endale paigaldada selle kurikuulsa Esperali, mille mu jonnakas keha kindlasti eemale tõrjub, ja alles siis sain ma hakata otsima Marina Mihhailovnat, kes sai mulle näidata imet, tõelist imet. Sest materiaalne meel ei ole ilma imeta võimeline ära tundma peenemaid maailmu, mateeriat ja energiat. See oli ainus viis, kuidas mind õigele teele juhatada. Just niimoodi võttis Marina Mihhailovna mind oma kaitse alla ja olen talle selle eest igavesti tänulik. Sellega võikski lüürilise kõrvalepõike lõpetada.

Autor: Swami Darshi

Allikas: Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Swami Darshi raamatust "Ümbersündimine".

Venemaa selgeltnägijate tuleproovi 17. hooaja võimsa võitja Swami Darshi raamat "Ümbersündimine". Raamatus on haaravalt kirjeldatud kümme aastat kestnud teekonda täis erakordseid lugusid rännakutelt, imepäraseid kohtumisi, kentsakaid juhtumusi, säravat huumorit ja filosoofilise sisuga mõtisklusi - teekonda iseenda juurde. See on lugu sellest, kuidas kujuneb ümber inimene, kes on sellele teekonnale asunud, ja millise pöörde võib kogu see riskantne ettevõtmine tema jaoks võtta. Swami Darshi enda sõnul on see tõe otsija autobiograafiline raamat.

Tule ja kohtu Venemaa "Selgeltnägijate tuleproovi" võimsa võitja Swami Darshiga!

Swami Darshi menuraamatu "Ümbersündimine" esitlus toimub reedel, 27. aprillil, kell 16.00 Solarise Apollos ja seminar laupäeval, 28. aprillil, kell 13.00 Sõle Spordikeskuses, Sõle 40a.