Kõrged nõudmised endale ja teistele

Oli vist Albert Ellis, üks möödunud sajandi tuntumaid psühhoterapeute, kes võttis inimeste peamised absolutistlikud nõudmised kokku nii: mul peab hästi minema, sina pead mind hästi kohtlema ning elu peab lihtne olema ja pakkuma mulle seda, mida ma tahan.

On väga inimlik seada elus eesmärke, püüelda heade tulemuste poole, pälvida teiste inimeste lugupidamist ja loota, et asjad sujuvad. Me ootame, et partner pühendaks meile oma aega, et laps saaks koolis hästi hakkama, et tervis püsiks hea, et töö pakuks rahuldust ja ülemus peaks meist lugu. Pole ju palju tahetud?

Kuid elu ei pruugi siin meiega sugugi ühte meelt olla. Paratamatult tabavad inimesi haigused, lahkuminekud, töised või perekondlikud ebaõnnestumised, meid veetakse alt või jäetakse maha. Kui teele tulevad takistused, mis ei lase meil oma eesmärke saavutada, on normaalne, et oleme õnnetud, tunneme pettumust ja pahameelt. Probleem tekib siis, kui näeme võimalike lahendusvariantide seas vaid enda soovitud varianti ning klammerdume sellesse kui ainuvõimalikku.

"Ma pean selle töökoha saama, vastasel juhul olen ebaõnnestunud!" "Ma ei tohi mingil juhul eksamil läbi kukkuda, muidu varisevad mu plaanid kokku!" "Ta ei tohi mind maha jätta! Ma ei ela seda üle." Need on väga kõrged nõudmised! Me ei pruugi taolisi nõudmisi alati häälega välja öelda - vahel on need alateadlikud ja pesitsevad sügaval me sees -, kuid sellegipoolest mõjutavad nad meie suhtumist ja käitumist ning hoiavad meid pideva pinge all. Kui sa soovitud tööd ei saa ehk üle enda seatud lati hüpata ei jaksa, oled endas pettunud ja tunned ärevust. Kui abikaasa sind hoolimata kõigest maha jätab või eksamikomisjon läbi kukutab, oled rahulolematu ja õnnetu. See mõjub muserdavalt su enesehinnangule ja minapildile.

Enamik ärevushäirega hädas olevaid inimesi on endale just taolised peab-reeglid kehtestanud. Äreva inimese jaoks on väga tähtis, et ta saaks kõigega perfektselt hakkama, et ta meeldiks kõigile ja sobiks gruppi. "Mida teised minust arvavad?" on krooniliselt ärevate jaoks elulise tähtsusega küsimus.

Miks me selliseid nõudmisi endale ja teistele esitame? Sest see toob kaasa illusiooni, et suudame kujunenud kaoses mingitki selgust omada ja käest läinud olukorra üle kontrolli säilitada. See annab tunde, et kõik pole veel kadunud: kui ma end tõsiselt kätte võtan, pingutan ja võitlen, siis lähevad asjad lõpuks ikkagi soovitud rada. Nii saan tunda end sobiva ja väärtuslikuna.

Neil on selleks õigus

"Kuidas ta sai ometi mulle niimoodi teha?!" hüüatavad teraapiaseansil abikaasa poolt maha jäetud naised, laste kasvatamisest kõrvale jäetud isad, ülemuse poolt solvatud töötajad ja muidu elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Tõepoolest, kuidas nad ometi saavad meile niimoodi teha? Lühike vastus on selline: lihtsalt saavad.

Me ei saa panna elule ja teistele inimestele kohustust olla meie jaoks sobivamad ning vastata täiuslikult meie ettekujutustele ja nõudmistele. Nii nagu sinul on ka su abikaasal õigus valida, kas armastada sind või mitte. Ta ei pea seda tegema. Tal on õigus sind südamepõhjani jumaldada ja sulle igas asjas vastu tulla, kuid samamoodi on tal õigus sulle selg pöörata ja sobivama partneri otsinguteks minema kõndida. Abikaasa, ülemuse või laste käitumine võib küll vahel teha väga haiget, olla kokkulepitud reeglite või antud tõotuste valguses sobimatu, aga see ei väära fakti, et neil on õigus käituda oma soovide ja vajaduste kohaselt.

Albert Ellis ütleb irooniliselt: "Mitte keegi maamunal pole kohustatud sinu soove järgima - kui sa just neile püssitoru kuklasse ei pane ja neid selleks ei sunni. Ja isegi sel juhul võivad nad valida surma." Hoolimata sellest, et seatud ootused - ma pean, sa ei tohi - jätavad mulje, et asjad on kontrolli all, ei aita need parema enesetunde kujunemisele kaasa. Vastupidi, pidev vajadus kontrollida ja oma soovidesse klammerdumine toovad kaasa pettumuse ja hirmu kõikide järgmiste ebaõnnestumiste ees. Ka füüsiline keha saab kannatada - õlgadesse ja selga tuleb pinge, pea valutab ja immuunsüsteem on üle koormatud. Ega USA-s praktiseeriv saksa psühhoanalüütik Karen Horney ilmaasjata juba eelmise sajandi viiekümnendatel öelnud, et "peab" on inimest sandistav türann.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kadi Küti raamatust "Ärevuse vari".