Eesti inimeste ja keskkonna tervis - kas müügi- või teadmistepõhisuse objekt?

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014-2020 sätestab nelja olulise alaeesmärgi hulgas nii: Teadus- ja arendustegevus (TA) toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides.

Teen ettepaneku, et järgmise perioodi strateegias peaks ühe olulisima eesmärgina olema välja toodud hoopis midagi sellist: Teadus- ja arendustegevus toimib Eesti inimeste ja keskkonna tervise huvides.

Miks? Sest esiteks peaksime eesmärke ja vahendeid õiges järjekorras käsitlema. Nimelt jääb lähiaastatel vist üsna väheseks nende inimeste hulk, kes tõsimeeli arvavad, et kogu Elu eesmärk peaks olema majandus ja/või majanduse kasv. Majandustegevus saab siiski olla vaid vahendiks olulisemate ja suuremate eesmärkide teostamisel.
Ning teiseks - kogu inimkonna, ka meie väikese Eesti edasikestmine sõltub sellest, kas suudame tõeliselt innovaatiliselt oma mõttemustreid muuta nii, et inimesed hakkaksid kogu planeedi kahjustamise asemel midagi kasulikku tegema, nii inimeste kui keskkonna ühishuvi osas. Peame alustama lihtsatest küsimustest - mida me siis tegelikult vajame, täisväärtuslikuks eluks? Millised otsused tuleks kasuks inimeste tervisele, mis on otseses seoses keskkonna tervisega?

Tänapäeval, kus igast infokanalist tuleb pidevaid teateid keskkonnahävingust, liikide kadumisest aga ka üha halvenevast inimeste vaimsest ja füüsiliselt tervisest, peaksime küsima just selliseid küsimusi. Julgen väita, et siinkohal tasub meenutada vana tõde, et olulistest asjadest mõtleme siis, kui neist ilma jääme ja siis kui võib olla juba hilja. Paljud inimesed teavad, kuidas oma tervist hakkame hindama ülimaks väärtuseks ikka siis, kui seda kaotamas oleme. Kõik muu vajub siis tahaplaanile ja on sekundaarne. Täna oleme koos endi tervisega kaotamas ka keskkonnatervist majanduskasvu ja kasumite altarile. Kindlasti on see väärtuste ja maailmavaate küsimus, mida peame eesmärgiks omaette ja mida vahendiks selle saavutamisel, kuid teadmistepõhises Eestis (vähemalt nii püüame endale ju kinnitada), tasub vaadata kasvõi ainult glüfosaadi näitel kui teadmistepõhised me siis oleme? Kas inimese ja keskkonna tervis peaks olema allutatud kasumiteenimisele või vastupidi, kasumit võiks teenida vaid selliselt majandustegevuselt, mis parandaks nii inimeste kui ka keskkonna tervist ja tasakaalu?

Uurime selles kontekstis pisut lähemalt glüfosaadi teemat.

Glüfosaat Eestis - kauaks veel?

Hiljuti tegin mõned väga kokkuvõtlikud nopped erinevatest teadusuuringutest, mis käsitlevad glüfosaadi ohtlikku mõju inimese ja keskkonna tervisele. Glüfosaat on nimelt aine, mida kasutatakse üha suuremates kogustes põllumajanduses, eelkõige herbitsiidina ehk umbrohutõrjevahendina. Lisaks on see ka vabamüügil aianduspoodides, tavaliselt toote nime all Roundup, mida müüakse rohelistes pudelites ja mida mitmedki lapsevanemad, vanaemad-vanaisad pahaaimamatult oma marjapõõsaste ja viljapuude alla pritsivad. Mida see aine aga tegelikult "tõrjub", võib uurida erinevate riikide teadlaste teadustöödest.

Glüfosaadi kui ohtliku põllumürgi teema on ilmselt paljudele tuttav, oleme ju lugenud, kuidas see tapab elusorganisme, kasulikke mikro-organisme, mööda toiduahelat ülespoole liikudes. Inimeste puhul oleme kuulnud sadadest kohtuasjadest, kus mõistetakse välja miljardeid dollareid kahjustuste eest, mida sellised tooted inimestele põhjustavad. Viimast selleteemalist uudist võib lugeda näiteks SIIT. Kahjuks linnud, bakterid ja mesilased enda eest kohtusse minna ei saa kuid ometi vajame neidki üliväga iseenda elu ja tervise nimel.

Roundupist, kui ühest tuntumast glüfosaati sisaldavast tootest, on räägitud pigem kui vähitekitajast, kuid millest vähem teatakse on teema, kuidas glüfosaat oluliselt kahjustab meie toidu täisväärtuslikkust ning kogu keerukat ainevahetusprotsessi.

Iga kooliharidust saanud inimene teab, et toit peab (peaks) sisaldama kõiki eluks vajalikke mineraale, toitaineid jne. Tänaseks on tehtud mitmeid uuringuid, mis toovad välja, kuidas glüfosaat sisuliselt kaotab toidutaimedest mineraale, muu hulgas tsinki, mangaani, olulisi vitamiine jms., häirib eluliselt tähtsate hormoonide tööd ning ainevahetusprotsesse. Samas on need ained ja protsessid vajalikud meie normaalseks arenguks, luude arenguks, aju ja närvisüsteemi arenguks jne. Me ei kasva ega ela siiski puhtast armastusest, vaid vajame toitu, mis ei oleks vaid mingi mass või ballast. Vajame toitu, mis oleks meie organismile terviseks, aitaks sellel areneda, kasvada, elada. Tänaseks aga oleme saavutanud "progressi" ja majanduskasvu-mantraga olukorra, kus lisaks sellele, et reostame keskkonda ja puistame selle ühe ohtlike kemikaalide, plasti ja muu rämpsuga, sööme endale sisse ka massi, milles vajalikke ained napib, enamgi veel, mis hävitab sedagi, mis meie organismis veel head alles hoiab.

Ehk siis, mõningaid noppeid erinevatest teadusuuringutest, mille vastu meie asjaomased ametkonnad millegipärast huvi ei tunne, pannes seega küsima: kui teaduspõhised on need otsused, mida tehakse inimese ja keskkonna tervisesse puutuvalt?

Milliseid seoseid on välja toodud glüfosaadi ning tervise vahel?

Glüfosaadi ja GMO turuletoomise algusega on seostatud järsku autismi tõusu. Tänaseks on ca 1,5% USA 11 regiooni lastel autism, 1975 aastal oli autism 1 lapsel 5000st, täna 1-l lapsel 68-st). Prognoositakse, et 2032 aastaks on autism ca 50% sündivatest lastest, kusjuures prognoositakse, et autism saab olema isegi 80%- l poistest (Stephanie Seneff, 2015);

Graafiku allikas: www.researchgate.net

Ühes uuringus uuriti väikelaste hambaid ning leiti, et autistlikel lastel on hammastes ca 60% vähem mangaani (Abdullah et al., 2012), mis on oluline aine lapse arengul. Ka siin nähti seost glüfosaadiga;

Glüfosaadi otsene mõju ärevushäiretele, aju mõjutavate toksiinide kasv, mitokondrite kahjustumine jne, mis mõjutavad otseselt arenevat loodet, imikute arengut, autismi põhjustavate tegurite teke. (Samsel,Seneff, 2015);

Glüfosaat tapab kasulikke seedeelundkonna baktereid ja laseb sellega vohada patogeenidel;

GL põhjustab oluliste mineraalide (raud, mangaan jt) kadu organismist, mis samuti väga olulised selle normaalseks toimimiseks; (teiste hulgas Samsel &Seneff, 2015)

GL põhjustab kriitiliselt oluliste neurotransmitterite puudulikkuse, häirib teiste hulgas sulfaatide sünteesi (Samsel, Seneff, 2013), mis on olulised rakkude normaaseks tööks jms;

Tekitab K vitamiini, D-vitamiini, B-12, folaatide, tsingi, seleeni jms järsu puuduse organismis, samuti serotoniini, melatoniini jms puuduse, häirib ensüümide tootmist - kõik eriti olulised organismi tervisele, mõjutavad muu hulgas ka inimeste vaimset tervist. (teiste hulgas juba Hietanen et al, 1983 nagu viitab S.Seneff oma konverentsiettekandes 2015)

⦁ Inimese enda rakkude ja erinevate seedemikroobide suhtarv on 1:10le, ehk erinevaid mikroobe on kümme korda rohkem, neid on ca 200 -300 erinevat liiki, mis kõik on vajalikud inimese elutegevuseks. Glüfosaati nähakse ka siin põhjusena, mis hävitab olulisi baktereid ning põhjustab seega patogeenide vohamise ning muu hulgas ka ülekaalulisuse, mis omakorda toob kaasa erinevaid kroonilisi haigusi, sest rasvas talletakse erinevaid toksiine. Näiteks ühes uuringus manustati hiirtele ülekaalulise inimese soolebakterid - ja hiired muutusid samuti ülekaaluliseks (Fei & Zhao, 2013, viidanud Stephanie Seneff). Ülekaalulisus on teatavasti otseselt seotud paljude haigustega. USAs tehtud uuring näitab, et ülekaalulisusel on palju suurem seos mitte niivõrd suhkru tarbimise suurenemisega, kuivõrd graafikukõver näitab seost glüfosaadi kasutuselevõtuga (Johnson et al, 2007, viidanud S.Seneff oma konverentsiettekandes 2015; Seneff, 2016;

Lõuna-Ameerika ja Sri Lanka suhkrurooväljadel töötavad inimesed surevad väga noorelt neerukahjustustesse, seos glüfosaadi ja rikutud kaevuveega, seetõttu on näiteks Sri Lanka ja El Salvador juba keelustanud glüfosaadi (vt ka Jayasumana et al, 2014);

Uuriti emade rinnapiimas sisalduvat glüfosaati (USAs), leiti et rinnapiimas on 760 kuni 1600 KORDA rohkem glüfosaati kui lubab näiteks EL veedirektiiv, seega Monsatol pole õigus, mida nad räägivad biokumulatiivsete mõjude osas. Kui vähkitekitav glüfosaat on rinnapiimas siis on see ka rinnas! ehk räägime rinnavähist.

Glüfosaat on endokriin ehk hormoonsüsteemi häiriv mürk (Thongprakaisang et al 2013), mis on eriti ohtlik, kuna nad avaldavad isegi suuremat mõju eriti väikeses koguses, kuna suudavad hormoonsüsteemi "ära petta" ja seda ohtlikumalt kahjustada;

Glüfosaat põhjustab erinevate loomaliikide stressoreid, moondumist, kadumist. (Relyea ,2005).

Kokkuvõtteks: on palju uuringuid selle kohta, kui suuri kahjustusi võib seostada glüfosaadiga. Ülaltoodud nopete kokkuvõte on väga napp, esmane, vaid siia teematõstatuseks toodud, et näidata kui massiivselt põllumürgid meie ning ka keskkonna tervist võivad mõjutada.

Loodus ja inimene on seotud väga keerukate sidemetega ning arvata, et keskkonna reostamine ei tule meile ringiga tagasi on igatepidi naiivne usk. Kindlasti aga väga kaugel teadmistepõhisusest, millele toetudes loodame paremat maailma luua.

Seetõttu julgengi väita, et et näiteks glüfosaadi osas poliitiliste otsuste tegemine ei ole meil teaduspõhine. Ega ka mitte väärtuspõhine - väärtustamaks inimeste ja keskkonna tervist.

Mida arvab peaminister Jüri Ratas ja sotsiaalminister Tanel Kiik? Maaelu- ja keskkonnaministrid praegustest ja tulevastest valitsustest? Kas võtame midagi päriselt ette, räägime glüfosaadist ausalt ja inimese ning keskkonna tervist ülimaks tõstes?

Autor: Rea Raus, PhD, Statera jätkusuutlikkuse uurimis- ja praktikakeskus,Humanistic Management Network'I (HMN) liige, Global Alliance for the Right of Nature (GARN) liige, Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige

Loe lisaks: Mürgitampoonid: 85% tampoonidest sisaldavad Monstanto korporatsiooni vähki põhjustavat glüfosaati

WHO on ametlikult tunnistanud taimekaitsevahendi glüfosaat vähki tekitavaks

Nipid, kuidas puhastada keha toksiinidest ja GMO jääkidest