Kanada teadlased panid katses proovile nelja eri tootja teekotid, mis koosnesid plastvõrgust. Keskmiselt vallandus kottidele 95 °C vee valamisel 2,3 miljonit nanoplasti osakest ja 11,6 miljardit nanomõõdus plastitükki. "Võrreldes teiste praeguseks uuritud toiduainetega on seda meie hinnangul palju. Näiteks leidub soolas suhteliselt palju mikroplasti - 0,005 mikrogrammi grammi kohta. Tassitäies tees võib ulatuda selle mass aga 16 mikrogrammini," sõnas Nathalie Tufenkji, uurimuse vanemautor ja McGilli Ülikooli professor ERR Novaatorile.

Tulemuste paikapidavuse korral oleks inimeste toidulauale jõudev plasti hulk seniarvatus oluliselt suurem. Juunis vaid seniseks uuritud toidugruppidele keskendunud töörühma analüüsi kohaselt sattus neist inimorganismi igal aastal keskmiselt 39-52 tuhat väikest plastitükki. Sissehingatava õhu juurde arvamisel lisanduks neile 35-69 tuhat mikroplasti osakest.

Mõni päev hiljem ilmunud Maailma Looduse Fondi raporti koondhinnangu järgi oli plasti oluliselt rohkem. Aastaga sissehingatava ja -söödava plasti hulk võis küündida autorite sõnul 250 grammini.

Tufenkji märkis, et oli värsketest tulemustest mõneti üllatunud. Samas tõi ta välja, et tulemused sõltuvad suuresti kasutatavatest meetoditest. Üleilmseid standardeid pole veel probleemi uudsuse tõttu kehtestatud. McGilli Ülikooli töörühm pingutas tõsisemalt just väiksemate osakeste avastamiseks. Kõige väiksemate usaldusväärselt loetavate osakeste suurus oli 100 nanomeetrit. See on kordades väiksem nähtava valguse lainepikkusest. Sellest olulisemana soodustas tema hinnangul plasti eraldumist vee kõrge temperatuur, isegi kui tegu peaks olema kuumuskindla plastiga.

Uuritavate proovide väikese koguse tõttu on oluline ka saasterisk. Töörühm oli tulemuste õigsuses aga veendunud. Ränialustele püütud mikro- ja nanoplasti koostis vastas täpselt uuritud teekottide omale.

Töörühm nentis, et tulemuste põhjal on raske öelda midagi täiendavat mikro- ja nanoplasti tarbimise võimalike terviseriskide kohta. Võimalike keskkonnamõjude hindamiseks tegid nad katseid vesikirpudega. "Nad ei surnud ära, kuid sõltuvalt teepakivee sisaldusest muutus nende käitumine ja esines arenguhäireid," sõnas Tufenkji. Vesikirpude organismis märkas töörühm mikroplasti, kui teepakivee sisaldus moodustas lahusest poole või viis protsenti.

Maailma Terviseorganisatsiooni septembris avaldatud raporti kohaselt pole mikro- ja nanoplast seniste uuringute põhjal inimestele ohtlik. Samas nenditi ka, et uuringute nappuse ja mikroplasti laia leviku tõttu tuleb teha kiiresti täiendavaid uuringuid.

Isegi kui see pole inimeste ohtlik, soovitas töörühm mõelda looduse ja keskkonna peale. Sisuliselt on plastist teekott ühekordne pakend, mida on raske sorteerida. Lisaks ei jää valdav enamik mikro- ja nanoplasti selle tahtmatul tarbimisel organismi, vaid satub reovee kaudu keskkonda. "Juba ainuüksi USA teejoojate arvelt võib ulatuda selleaastane kogus enam kui kahe tonnini," viitas Tufenkji.

Seal võib see mõjutada omakorda pisiorganisme ja häirida ülejäänud toiduahelat. Seetõttu võiks tema sõnul pigem eelistada paberist teekotte või teesõela.

Allikas: Novaator.err.ee

Loe lisaks: Puhas keskkond: maailma võitlus mikropärlitega

Karm reaalsus: kogu tõde banaanidest

Palmiõlitööstus hävitab paradiisi

Miks on elurikkus nii tähtis? Ja keda see üldse huvitab?

Uuring: inimkond moodustab vaid 0,01% kõigist elusolenditest, aga on hävitanud 83% kõigist imetajatest