Kui ma neid ridu kirja panen, on just läbi saanud üks laager, kus ma puutusin korraldajana paratamatult kokku mitmete lõunalauavestlustega. Jutt käis enesearengust, vaimsest arengust ja muust sellisest. Kuid ainuke, mida ma kuulsin, oli mina-mina-mina. Minu traumad, minu suguvõsaliini halvad mustrid, minu peidus meespool, minu avastamata seksuaalsus... Mõnes mõttes on see ju loogiline: meie elu tähtsaim persoon saabki olla ainult mina ise, sest kellegi teise saatust ei ole kunagi võimalik samal määral kujundada kui iseenda oma. Samas on siin väga suur oht egoistlikult kinni jääda vaid enda liikumisse, unustades ära, et me oleme kõige ja kõigiga ühendatud siin ilmas.

On üks ütlus, et niikaua, kui siin maailmas on kasvõi üks kannatav olend, ei saa keegi olla lõplikult õnnelik. Pühendudes liigselt iseendale, unustades ära ümbritseva, võib juhtuda, et eneseareng saab hoopiski ego järjekordseks huvitavaks mängukanniks. Näiteks ühes vanas teadmistesüsteemis, Vadžrajana budismi käsitluses on oluline koht sügaval mõistmisel ja osavõtlikkusel, mõistval kaastundel ning seda just teiste olendite suhtes. Kuidas siis leida tasakaal: ühelt poolt ise areneda, kogeda enesearengu ja edasiliikumise võlu ja teisalt mitte teistele haiget teha selle käigus? See on üks keerulisemaid küsimusi, sest väga selget joont siin polegi. Selge on see, et eneseareng ei tohiks kunagi käia teiste arvelt. See aga ei tähenda sugugi, et peab alati olema pai ja allaheitlik inimene, ükskõik kuidas sinuga ka ei käituta, või et peaks pühenduma täielikult näiteks perele ja seetõttu iseennast täiesti ära unustama.

Üks Austraalia šamaan, kes on mind inspireerinud, ütles kord, et iga inimese sees on olemas pai poiss, pähh poiss ja päris poiss. Kui soovime liialt teistele meeldida, iga hinna eest arvestada nende soovidega, surudes pidevalt maha oma päris olemust, siis oleme igas olukorras pai poiss, tehes haiget endale. Kui hakkame aga pidama end kõigest ja kõigist tähtsamaks ja enese nõndanimetatud vaimset teed olulisemaks kui oma kõrvalseisjaid, on tulemuseks n-ö paha poiss, kes teeb haiget teistele. Päris poiss on aga see, kes elab ise ja laseb ka teistel elada. Võtmesõnadeks on siin motivatsioon, ausus ja kuldse kesktee leidmine.

Ainult egost sõltuv eneseareng toob kahtlemata kaasa kannatusi teistele, kuid sügava mõistmise (osavõtlikkuse, kaastunde) arendamine ja lugupidav suhtumine teistesse aitab ka rasketes olukordades õigel teel püsida. Vahel teevad mõned meie sammud teistele haiget, sest võib-olla on keegi liigselt kinni vanas. Vahel muutuvad väärtushinnangud lähedaste jaoks liiga radikaalselt. Võib-olla on teisel inimesel oma lahendamata traumad või midagi muud sellist, aga kunagi - mitte kunagi - ei tohi oma vaimse arengu raames teisi ära kasutada või pühenduda endale sel viisil, et unustatakse kogu muu ilm enda ümber.

Egopärdik on siinkohal juba kindlasti kopsud õhku täis tõmmanud ja valmis sõna võtma sel teemal, et sa ise oled kõige tähtsam. Mõnes mõttes oledki, sest vaid sinu enda kaudu saab muutuda maailm su ümber. Aga ka tähtsusel ja tähtsusel on vahe. Vahe tuleb motivatsioonist, taotlusest: mis on vaimsel ja enesearengu teel käija eesmärk.

Imestan mõnikord, kuidas mõni väga vaimne tegelane vahetab vaimsuse ettekäändel nii tõekspidamisi kui ka kaaslasi nagu sokke. Olen ka näinud, kuidas joogaõpetaja paneb pärast tundi suitsu ette. Olen näinud, kuidas "ülivaimsel" koolitusel visatakse pärast sööki ühekordsed (mittebiolagunevad) nõud põõsa alla. Olen näinud, kui migreenis inimese palvele vaatamata jätkatakse õhtul pärast koolitust magamistoas labaste naljade rääkimist. Olen näinud, kuidas suur teadja ja õpetaja klatšib õhtu lõpus läbi kõik inimesed, kes talle vähegi meelde tulevad, vürtsidades oma lugusid ropu sõnavaraga.

Dalai-laama on öelnud, et kui sa saad, siis aita teisi; kui ei saa, siis vähemalt püüa neid mitte kahjustada. See on väärt mõte, mida meeles pidada. Puhas motivatsioon, puhas taotlus on ülim kõigest muust. Kui maailmas on 7,5 miljardit inimest ja lugematul hulgal teisi olendeid, kellest enamiku kannatused on suuremad kui meil, siis kas on õige oma vaimne areng vaid läbi enda suunata? Ehk on mõistlikum seeläbi avada silmad ka looduse, loomade, teiste inimeste poole?

Kui "täiesti vaimne" inimene ütleb "öäk!", nähes puudega inimest, või litsub mõnuga laiaks "räpase olendi", näiteks konna, viskab prügi järve või astub mööda üksinda töinavast lapsest tänaval, siis mis on selle "suurepärase" vaimse arengu kasutegur? Mitte miski siin maailmas ei ole tugevama jõuga kui heasoovlikkus ja heatahtlik osavõtlikkus. See loob aupaklikku suhtumist ümbritsevasse ja see tekitab omakorda väge. Inglise keeles on selleks hea sõna humble, mis on küll sageli tõlgitud alandlikkuseks, aga mille sisu on tegelikult just aupaklik ja mõistev suhtumine. Jutt pole alandlikkusest selles mõttes, et peaks laskma ennast tümitada, vaid just suurest austusest ja aupaklikkusest Looja ja maailma vastu.

Minu kogemuse põhjal ongi kõige suuremad õpetajad ja kõige suurema meelerahu saavutanud inimesed sellised. Mitte allaheitlikud, vaid väärikalt aupaklikud. Selles peitub kogu maailma jõud ja vägi, sest selle taga on taipamine, suurest rumalusest väljaastumine.

Me oleme üks imetilluke piisk siin suures maailma ookeanis ja meie kohus on pöörata oma silmad nende poole, kes vajavad abi. Iga mõte, iga sõna, iga tegu loob meie maailma ja loob meie homset. Kui soovid head elu ja hingerahu iseendale, siis ava silmad ümbritsevale. Meil on tore vanasõna, et kõik, mida sa teed, tuleb sulle tagasi. Ja nii ongi. Kui oled osavõtlik, tähelepanelik, heasoovlik teiste suhtes, on maailm seda ka sinu suhtes. Loomulikult ei tohi seda segi ajada tungiva sooviga kõik asjad maailmas korda teha iseenda äranägemise järgi. Ehkki meile tundub vahel, et me teame, kuidas keegi teine peaks elama ja mida tegema või kuidas ennast tervendama, ei ole kunagi lubatud sekkuda kellegi ellu. Alati on samas võimalik küsida: "Kas sa soovid, ma aitan sind?" Ja alati on lubatud kellegi heaolu, tervenemise ja rõõmu nimel palvetada - palvetada sooviga, et olukord laheneks parimal võimalikul moel.

Kui sa vaatad vanu põlisrahvaste uskumusi, siis näed, kui palju neis on hoolimist, oskust palvetada ja tunda end osakesena kõiksusest. Meile koolis edasi antud "tarkus", et "inimene on looduse kroon" on üks suuremaid valeõpetusi, mis olla saab. Inimene on täielik tühi koht ilma ümbritseva looduse ja teiste olenditena. Me oleme viimased, kes on siia Maale tulnud, ja esimesed, kes suudavad selle totaalselt ära reostada ja laostada oma lõputute tahtmiste tõttu. Kui sa tahad käia meelerahu teed ja vaimset rada pidi, siis küsi endalt, mida sina oled maailmale andnud; kuidas sina oled sellele Maale, loodusele ja inimestele täna kasulik; kuidas sina saad seda tervendada, peatada seda lagastamist, reostust, ületarbimist, inimeste segadust ja stressi või mida sa saad teha, et seda vähemalt juurde ei tekiks. Ilma nendele küsimustele vastust leidmata ei ole võimalik käia meelerahu ja enesearengu teed. Neid küsimusi ignoreerides oled sattunud ego kavalasse võrku.

Muuseas, kui mõni su lähedane muutub üleöö väga vaimseks ja hakkab kuulama "vaid oma südame häält", mis näeb välja nii, et ta jätab näiteks unarusse oma vanemlikud kohustused, jääb pidevalt hiljaks ja murrab lubadusi jaburate ettekäänetega, kuidas ta kuulas parasjagu oma sisemist häält; on kuri ja ülbe, teeb teisi maha, on veendunult järsku valgustunuks või jumalaks saanud, leidnud ülima tõe ja ei väsi seda kuulutamast (ühesõnaga käitub veidralt), siis võib küll päris kindel olla, et tegemist ei ole õige vaimse õpetusega, mille otsa ta on komistanud. Inimene, kes teeb tööd oma emotsioonidega ja liigub vaimsel teel, muutub soojemaks, armastavamaks, mõistvamaks, rahulikumaks, osavõtlikumaks, sisemiselt rõõmsamaks. Vaimsel teel liikuja paneb tähele enda ümbruses toimuvat, suhtub lugupidamisega teistesse inimestesse, teistesse olenditesse, loodusesse ja keskkonda. Kas tundub, et siinkohal võiks olla kompromisse?

Autor: Kaia-Kaire Hunt

Allikas: Kaia-Kaire Hunt "Emotsioonide alkeemia", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Inimeste 10 "vaimset" harjumust, mis on tegelikult täielik jamps

Olla kõigi oma nõrkuste ja tugevustega vaba ja kontaktis iseendaga - see ongi vaimsus

Kõige olulisem on jääda alati ausaks