Nimel on suur tundejõud ja ta on väga oluline nii kandjale kui kasutajatele. Kuid selle kõrval on nimel ka kultuuriline, vaimne ja isegi ideoloogiline mõõde. Nimi kannab märkamatult ajalugu, keelt, tavasid, väärtushinnanguid ja uskumusi. Kas me teame, mida iga päev enesega kanname?

Nime lugu

Praegu käibivad meil korraga nii uued kui iidsed nimed ning nende tuletised. Seejuures on paljud nimed pärit teistest keeltest ning kannavad algupärases keeleruumis kindlaid tähendusi. Mõned näited: Egiptuse Aaron (kõrge mägi, mägilane), Babyloonia Ester (eha- ja koidutäht), Kreeka Aleksander (meeste kaitsja), Heebrea Anna (arm), Kreeka-Ladina Kristiina/Kristjan (kristlane), Keldi Artur (suur, kohutav), muinasgermaani Gertrud (odanaine), Skandinaavia Sven (nooruk, poeg, relvakandja), Ladina Ursula (karu).

Kuni muistse vabadussõjani ja isegi 13. sajandi lõpuni olid Eestis käibel maakeelsed eesnimed. 14. sajandil hakkas kirik oma nimesid jõuga peale suruma. Veel 1330. a. paiku moodustasid Virumaal põlisnimed 90%, Järvamaal sajandi lõpul 60%, Lõuna-Eestis (Ruhjas ja Helmes) 1420. a. paiku aga veel 70%. 16. sajandi algupoole ürikuis leidub põlisnimesid aga ainult 25% piires. Valdavaks muutuvad võõrnimed 17. sajandil. Tegemist on muidugi võimude poolt kirja pandud nimedega. Omavahelises suhtluses kasutati maakeelseid nimesid aga paiguti 20. sajandini välja.

Sajandite jooksul väevõimuga peale surutud võõrnimed tekitasid suuremas osas eestlastes siiski tunde, et nimel polegi tähendust. Sundusest sai aja jooksul harjumus, millega olude leevenedes võitlema asuti.

1890. a hakkas Mats Tõnisson oma kalendrites soovitama eesti nimesid nagu Koidu, Leili jt. 20. sajandi alguses soovitasid tema eeskujul uusi ja vanu eesti nimesid ka O. Kallas, J. Mägiste jt. Eesmärk oli asendada Jaanid, Juhanid, Toomased, Tõnud, Madised, Kadrid jts võõrnimed eesti omadega.

Tänapäeval valib eestlane oma lapsele nime siiski tavaliselt kõla, mitte päritolu ja tähenduse järgi. Kõla peab jätma üldiselt meeldiva mulje või sobima teiste pereliikmete nimedega. Näiteks pannakse küllalt sageli ühe pere lastele sarnaseid nimesid. Samuti on nimevalikul eeskujuks meeldivad sugulased-sõbrad või tuntud inimesed. Kahjuks peetakse oluliseks ka nime veidrust. Viimastel aastakümnetel pandud nimesid vaadates tundub, et kohati on olnud eesmärgiks lihtsakoeline edvistamine - mida võõrapärasem ja mõttetum nimi, seda uhkem. Kadaklike nimede tõrjumiseks pidi Riigikogu mõne aasta eest isegi nimeseaduse kehtestama.

Maakeelne nimi

Maakeelne nimi on osa keelest ning allub selle reeglitele. Nimi saab olla üksnes sõna, millel on tähendus eesti või mõnes kohalikus maakeeles - võro, seto, saare vm keeles. See võib tähistada taime, looma, lindu, asja, nähtust, omadust või olekut. Seetõttu on maakeelsete nimede varamu väga rikkalik.

Nimi on alati nimetavas käändes. Näiteks Kaur, mitte Kauri, Aul, mitte Auli, Leht, mitte Lehte. Nime käänatakse nagu sõna. Näiteks Pihl - Pihla, Aul - Auli, Hõbe - Hõbeda.

Nimel nagu ka maakeelsetel sõnadel pole sugu. Paljud maakeelsed nimed võivad seepärast sobida nii poisile kui tüdrukule. Näiteks Tuul, Lumi, Sadu ja Päev võib olla nii mees kui naine.

Nime saamine

Sama oluline kui nimi, on selle valimine. Õigupoolest küll märkamine. On teada, et varem on pandud lapsele uus nimi, kui ta ilmutab rahutust või nõrkust. Kuidas siis leida õiget nime?

Nimeks sobib põhimõtteliselt kõik see, mis looduses või inimese meeles on olemas ning millel on oma vägi. Seeläbi saab väe ka nimi ja laps, kes seda kannab. Õige vägi valib ise lapse välja ning ilmub ta sünni paiku.

Minu poeg Kiur sai nime kiurult (lõokeselt), kes lendas ta sünni päeval tükk aega üsna meie ligi. Tuttavate lastele on sarnaselt toonud nimesid pääsu, susi, pikne, kärg (musträhn), vilge, karu...

Nime valikuks sobiva ende võib pakkuda ilmastikunähtus: pikne, kõu, pilv, päike-päev, täht, helves, lumi, tuisk, sagar; see võib ilmuda loomana: susi (hunt), hirv, orav, lemming, kobras, küü, siug; linnuna: kiur (lõoke), luik, pääsu, kurg, haugas, meigas; kalana: haug, havi, siig, vimb, koger; või putukana: liblikas, lepatriinu, kiil, mesilane, härm (ämblik). Nime võib anda maastik: jõgi, oja, järv, meri, land (väike järv võro keeles), allikas, läte, mägi, org, kivi; taimeriik: laas, hein, loog, aas, lill, kullerkupp; maapõu: hõbe, raud, vask, muld; uskumused: haldjas, vaim, mana, uku, peko; tuli: tuli, leek, lõke, suits, säde, kirg.

Õige nime leidmisel on määrav, et lapse vanem või lähem sugulane ennet ilmsi või unes märkab ja oluliseks peab. Mõnigi kord võib sobivana tunduvaid endeid olla mitu ning nende vahel tuleb kaaluda.

Nimede hulka ja tähenduslikku sügavust suurendavad oluliselt kohalikud maakeeled. Näiteks lindudel, loomadel ja taimedel on maakeeltes väga palju erinevaid nimetusi ja vorme. Sinilillel on teada üle 100 erineva nimetuse, mille hulgas ela, elane, lumelill, sinitäht, siniõis, talihali, talilill.

Varrud

Kui nimi on kord leitud, tuleb see ka lapsele kohaselt anda. Esivanemad on pidanud nimepanekupüha ehk varrusid väga oluliseks. Sel ajal toimuv mõjutab lapse kogu elukäiku, tema tervist, tarkust, töökust, viljakust ja jõukust. Erinevate tavatoimingutega luuakse varrudel lapsele vajalik kaitse ja eluõnn.

Lapse nime ei tohi enne andmist valjusti öelda, et selle vägi ei kahaneks. Varrudele kutsutakse hõimlased ja sõbrad. Mida suurem, rikkalikum ja rõõmsam on varrupidu, seda toredam elu lapsel tuleb. Varrulaual peab kogu peo jooksul muude roogade kõrval puutumatult seisma leib, sool ja õlu.

Poisslapsele kutsutakse kaks varruisa ja üks varruema, tüdrukule vastupidi. Kutsest ei või ilma mõjuva põhjuseta keelduda, sest see tooks keeldujale halba õnne. Varruvanemad saavad lapse tagavaravanemateks ning on kohustatud vajaduse korral lapse enda hoolde võtma. Vaderid ei või olla lähisugulased ega üksikvanemad. Samuti ei või nad hiljem abielluda, sest ühe lapse varruvanemaks olemine muudab vaderid sugulasteks.

Arvatakse, et sõna varrud, samuti nn titevarvaste katsumine on pärit sõnast varvad (oksad). Vanema tava kohaselt on ema läinud titega allikale või sauna, öelnud talle nime, mananud eluks vajalikud soovid ning pritsinud lepaokstega õnnistavat vett lapsele. Vee õnnistav pritsimine ja kastmine on iidne loodusrahvaste taig, mille on oma pühade toimingute hulka võtnud ka noored maailmausundid.

Iga lapsevanem soovib, et ta järeltulija elu kulgeks meeldivalt, et tal jaguks tervist, rõõmu, armastust, tarkust, head kuulsust, sõpru, edu ja vara. Miks mitte hoolitseda selle eest ka esivanemate tavade vaimus?

Meie omamaine nimetava on põline, tähenduslik, vaimselt sügav ja väärikas. See on osa meie vaimsest kultuuripärandist ning loob tunnetusliku sideme oma keele, maa, esivanemate ja loodusega. Vaid oma nimetava tundes ja mõistes on lapsevanemal võimalik kaaluda selle järgimist.

Allikas: Maavald.ee

Loe lisaks: Alkeemia lugemisnurk. Eestlased ja pühad: mis on meile püha ja kust on pärit meie pühadetraditsioonid?

Meie esiisade jälgedes: milline on õige eesti mees ja eesti naine?